Kui Eesti Päevalehe ajakirjanik Ulvar Käärt tegi Nahkanuiat külastanud huntidest loo, mainisin talle muu hulgas köögiakna alla “talvitanud” põtra. Täna sattusin juhuslikult peale fotole, mis peaks olema tehtud just minu poolt silmas peetud ajal (2009). Päris köögist ma seda pilti siiski ei teinud vaid tulin oma filmikaameraga Canon T70 õue.
Ma ei tea millest see on põhjustatud aga viimasel ajal pole tuju kirjutada. Võib olla, et pole millestki kirjutada. Elame-näeme. Selle asemel sorteerisin oma viimastel nädalatel fotoaparaadi mälukaardile salvestatud klõpse ning panin paremad palad vaatamiseks üles NN fotoblogisse.
Oleme kahekesi, lapsed on linnas vanavanemate juures. Eile õhtul vedasime toolid maja ette tee peale ja istusime seal kahekesi. Nagu kaks vanaätti.
… igaühele oma. Väinjärve, 29.06.2013.
Nahkanuiale tulles ootab mind või meid tavaliselt selline kaader. Mats ja Tuti on ennast mõnusalt sisse seadnud, et mitte olulisi sündmusi maha magada.
Tõime eile puudele põõsastele pealepanemiseks seisnud sõnnikut. Saime seda seekord Ervitalt. Möödunud korral Santovist hobusesõnnikut kaevates leidsin hulga ninasarvikpõrnikaid, seekord oli saagiks mitu hiigelsuurt tõuku. Kas tegemist on sama põrnika vastsetega (vastne või tõuk – kumb on õige!?) või on mõni muidu loomult pisike sitikas soodsaid kasvutingimusi ära kasutades välja arendanud ohtliku geenimutatsiooni? Maarja igatahes … Hiigeltõugud
Nahkanuia kipsjalad oma vanavanaemaga, minu ema emaga. Oma vanavanaemast Aliidest mäletan väga vähe. Kahjuks. Ei osanud lapsena tema olemasolu kuidagi väärtustada. Oli lihtsalt üks väga vana naine. Seekord proovisin kõik kolm saada ühele pildile. Selline ilus mälestus.
