Lõhnad ja mälestused

Hilisest õhtutunnist hoolimata tegin lahti nädalajagu päevi tagasi ostetud Pepsi-Cola purgi, et istuda, vaadata viimati soetatud filmi “Õhus” ning tunda rahulolu mööduvast nädalavahetusest. See külm ning karge Pepsi purgist tulev lõhn viis mu mälestustes tagasi kooliaega, kui sai käidud Türi ujulas ujumas. See oli igareedene ettevõtmine, kui just ei lisandunud mõned kooli kohustusliku programmi ujumistunnid. Igal juhul oli see kõik ääretult mõnus – juba ujumine ise, seejärel saun ning kõige lõpuks kassast kaasaostetud Pepsi-Cola joomine riietusruumis. Need mitmed erinevad lõhnad – kloor, saunaviht, puhtad riided spordikotist, kerge kärsahais juukseföönist, Pepsi, värske sügisene õhk ujulast väljudes, mõõdukas kütusehais Ladat käivitades – ning kui sa siis lõpuks kodus vajud puhaste, triigitud linade vahele – no ei ole paremat tunnet.

Mulle meeldivad valged liiliad. Eriti aga nende lõhn. See on lihtsalt nii hea. Ja jällegi hõljun ma mälestustes, mis ainiti positiivsed. Mulle meeldisid oma isa igaaastased augustikuised sünnipäevad. Ma ei mäleta kordagi, kus minu isapoolne vanaisa oleks tulnud isa sünnipäevale ilma liiliateta. Nende lillede ilu ja lõhn täitsid meie kolmetoalise korteri päevadeks. Lilleilule- ja lõhnale lisandus  suur hulk värskeid aiasaadusi köögipoole pealt valmistatuna mitmel erineval moel. Pottides podisesid aeduba, lillkapsas, värske kartul, magushapu peakapsas. Pannil särisesid karbonaadilõigud ning ahjus kerkisid tuuletaskud. Araabica rohelised kohvioad olid eelnevalt ahjus röstitud, jahvatatud ning juba “tõmbas” värske kohv kannusoojendaja all ja ootas tassidesse valamist. Neid aegu ma igatsen, ausalt.

Mustikatest. Mäletan, kui olime täditütrega talvevaheaegadel Kärus vanaema-vanaisa juures. Kui oli palju lund, mida ka enam-jaolt oli, siis käis kõva kindluse või õigemini onni ehitamine. Meie “elamine” seestpoolt oli ikka väga korralik, puidust riiulite ning kaltsuvaipadega. Igaks juhuks vedasime sinna ka vanaisa puhvaikad. Iialgi ei puudunud sealt ka küünlad. Ja iga kord palusime vanaemal keeta meile mustikakisselli ning teha kihilist mannaputru (valge ja kakaoga osa kihiti), mida me oma onnis siis isuga sõime.

Käin vahel jooksmas, mida mulle ka meeldib teha ja on meeldinud alati. Minu tee viib tavaliselt kodust Ervitale ja tagasi. Vahel ka Väinjärveni ja vahel kergliiklusteeni. Igal juhul seda rada pidi joostes möödun ma siloaukudest Rõhul. Mulle ei ole olnud kunagi sealt tulev lõhn ebameeldiv. Ning siis meenuvad mulle veedetud nädalad oma maal vanavanaema juures Põikva lähedal. Ma ei tea jällegi kui suured olid selle küla vahemaad talust taluni aga meie tee vanavanatädi juurde viis mööda siloaukudest. See lõhn kriipis küll vahest nina aga ei tekitanud halba tunnet. Mäletan, et mul olid peas valgest heinapallinöörist punutud patsid, mis ulatusid vähemalt tagumikuni, jalas tädi kontsaga pulmakingad ning ees lükkasin tähtsalt lapsevankrit, kus ilmselt ka mingi nukk sees oli. Palju ei läinud mööda, kui mu pea oli kuumast päikesest ning nendest patsidest higine, jalad valusad ning rakkus ja vanavanaema trügis minu kaasaveetud vankrit. Aga tagasi oli ju vaja ka tulla…

Kindlasti on neid mälestusi veel aga need mõned, mis kirja said on ehk kõige paremini meeles!