Diagonaalpõõnad

Midagi pole teha ja igavuse peletamiseks mõtlesin kirjutada postituse sellest, kuidas ma eile kahele oma siseuksele diagonaalpõõnad1 paigaldasin.

Kui me maja ostsime, puudusid hoonel kaks algset ust. Üks neist viinuks sahvrisse, teine köögist tagatuppa. Koos Margusega meisterdasime vanadest põrandalaudadest ja sepa taotud hingedele uksed. Tegime need kõigi tol hetkel eksisteerinud võimaluste ja oskuste piires maksimaalselt kvaliteetselt. Põrandalaudade punni puhastasime parema istuvuse saamiseks ja põõnad tappisime kalasabatapiga. Vaata pilte siit.

7 aasta jooksul on toona tehtud uksed endiselt kasutuses kuid iseenese raskuse ning kuivamise tõttu pisut ära vajunud. Iseenesest pole selles midagi hullu, sest nii püsivadki need paremini kinni. Jamaks läks siis kui näiteks magamistoast oli vaja vara hommikul lapsi äratamata välja saada. Samuti oli külalistel raskusi kunagise sahvri, praeguse WC ukse sulgemise ja avamisega. Et ust tuleks pisut tõsta, see enamikule pähe ei mahtunud. :)

Ühesõnaga, ustele tuli paigaldada diagonaalpõõnad. Võtsin selleks kaua hoogu ja tegin lõpuks eile ära.

Kindlasti ei ole tegemist täiuslikult viimistletud tootega. Peamiseks probleemiks kujuneb ilmselt diagonaalideks kasutatud märg laud, mis aja jooksul tahab kokku kuivada. Teiseks suutsin ma isegi kahele järjestikusele uksele põõnu pigaldades teha teise oluliselt paremini kui esimese, samas kehvemini kui tööd lõpetates soovinuks. Lohutab, et laud ei tohiks pikikiudu väga kuivada ja et vajadusel pole raske neid välja vahetada.

Lisaks puidumaterjalile ja tööriistadele palusin naisel tuua Koerust polte koos seibi ja mutriga. Valiku puudumise tõttu sain need soovitust pikemad, 60-ste asemel 80-sed.

Protsess ise nägi välja järgmine. Lauda põrandale konstrueerisin toas võetud mõõtude järele, kaht rihtlatti ja loodi abiks võttes, ukse olemasolevad põõnad ning märkisin nende järgi lauale põõna otsalõike nurga. Täpse nurga saamiseks mõõtsin ära ka põõna diagonaali võimaliku “laiuse” uksel. Seejärel saagisin lauajupi parajaks ja lihvisin. Eraldi pöörasin tähelepanu otstele kuna valitud diagonaali materjal osutus tapitud põõnast paksemaks. Edasi tuli põõn paika sobitada, kruvidega fikseerida ja siis poltidega kinnitada. Kuna mul uksi ära tõsta ei õnnestunud, sain neile sobiva asendi puuklotsi abil, millele uks diagonaali paigaldamise ajal toetus. Laisa mehe lahendus aga tõepoolest, proovisin ka sõraga ust tõsta aga see isegi ei liikunud ning puruks ma seda kangutada ei tahtnud.

Teise ukse puhul tegin diagonaali 10 mm vajaminevast pikemaks ning soovisin selle olemasolevate horisontaalpõõnade sisse tappida. Kahjuks jagus lisapikkusest ainult ülemise otsa tappimiseks, alumine jäi toetuma horisontaalpõõnale. Üldiselt on selline valmisasja-tapp paras peavalu aga vähemalt fotol pole seda näha. Tappi pidasin vajalikuks seetõttu, et see takistab uksel oma raskuse all uuesti vormist välja vajumast. Põõna ots toetub tapile ega lase uksel vajuda. Samas teevad seda ka poldid, mida sai mõlema ukse peale 6. Kui kaht ust võrrelda, sai toauks parem, sest seal on kaks polti sama laua sees. Sahvri uksel on iga polt eraldi lauas. Ideaalis pakub esimene variant oluliselt püsivamat konstruktsiooni. Püsivust silmas pidades pingutasin üle ka kõik varasemad sepistatud kinnitused.

Kõige lõpuks jäid häirima poltide otsad. Kuigi mul on olemas korralik frees just kasutatud läbimõõduga seibide jaoks, ei saanud ma seda seekord kasutada. Nimelt ei ole poltidel keere täisulatuses vaid ainult ca 20 mm ulatuses. Nii jäidki mutri- ja seibipesad süvistamata kartuses, et keeret ei jagu. Alguses arvasin, et poldid võiksid jääda ka orginaalpikkuses aga siis mõtlesin ümber. Rauasaega saagisin otsad maha ja lasin seejärel rellaka otsa kinnitatud lamellkettaga siledaks. Tulemust võite näha ülaloleval kollaazil. Uksed liiguvad hetkel hästi, näis kui kauaks.

1. Leidsin veebist ühe dokumendi, kus sellist terminit oli kasutatud. [↩]