Pole taas pikalt midagi kirjutanud, sest vastupidiselt levinud ütlusele on minu päevad viimasel ajal praktiliselt vennad. Tööpäevadel ei juhtu sisuliselt midagi, kui siis nädalavahetustel. Aga kui hakata mõtlema, pole ka need sündmusterohked. Või siis ei oska ma oma elus näha seda “uudist”, mis lugejaid köidaks ja kaasa mõtlema paneks. Või siiski!
Mõtlesin, et kirjutan täna sellise pisut kiusliku postituse. Tavaliselt kirjutatakse ja räägitakse asjust, mis on kuidagi erilised ja inimestest, kes on igas mõttes suured, eriti seesmiselt ning see hakkab pikapeale närvidele käima. Elu pole ju selline. Igapäevaselt tegeleme me ka asjadega, milles puudub igasugune “erilisus ja/või suurus”. Mina näiteks timmisin eile hoopis kuuri ust ja voolisin täna Matiga uksekrambile kinnituspulga.
Kuuri uksega on olnud häda siiatulekust peale. Tegemist on sellise väiksemat sorti ja hooajalise probleemiga, mis väljendus ukse halvasti käimisel talvisel ajal kui külm maapinda kergitab. On olnud olukordi, kus ust lahti tõmmates on see hingedelt maha libisenud, nii palju on maapind ja lumi uksealust tõstnud. Laupäeval võtsin kätte ja tegin seda, mida oleksin pidanud juba ammu tegema – saagisin ukse alt servast mõne sentimeetri maha. Ja mitte ainult! Diagonaal sai lisaks naeltele võimaliku vajumise vältimiseks täiendavad kinnituspoldid ja uks ise uue krambi. Krambi paigaldamisel selgus, et ukse esimene laud on pikuti pooleks ning tuleks välja vahetada. Väiksema sorimise peale leidsin rämpsuhunnikust laiuse ja pikkuse poolest sobiva puidutüki, saagisin selle parajaks ning kinnitasin poltidega. Tulemus on allpool fotol.
“I”-le täpi pidi panema uksekrambi sulgemiseks mõeldud pulk. Andsin selle ülesande hommikul pojale, kes esimese hooga sinna toas riiulis seisnud kaheharulise pajupulga sokutas. Õige pulga pidi ta välja voolima kuusest ja seda ülesannet hakkasime täna pärastlõunal koos teostama. Tegin kogu protsessi algusest peale kaasa, et talle töövõtteid õpetada. Meie valmis pulgad on esitletud alloleval fotol. Noaga voolitud, liivapaberiga lihvitud ja otsas auk kinnitusnööri jaoks.
Ma ei saa öelda, et Mati oleks saadud ülesande peale rõõmust õhku hüpanud aga taganjärele väljendas ta rahulolu küll. Samas andis kindlasti palju juurde see, et ma temaga koos tegin. Lapsel on nii lihtsam ja huvitavam. Seda enam, et varasem kogemus selles valdkonnas puudub peaaegu täielikult. Oksa koorimine pole päris seesama.
Muidugi oleks võinud ka uue ukse teha aga milleks? Kuuris on ainult küttepuud, varastada pole sealt midagi. Vana uks toimib hästi ning sobib sellele lobudikule. Kunagi kui aida kloonin või renoveerin, tuleb ka uus uks.