Istusime Maarjaga hommikul köögis ja jõime kohvi. Mann valutas pead ja mina toimetasin arvuti taga vanade fotodega. Pesumasin käis kui äkki hakkas kraanikauss köögis mulksuma ja üles ajama. Tõusin püsti ja olin hetke nõutu aga siis viskasin pilgu välja ja kohe oli selge, et laupäeva hommikupoolik on taaskord sisustatud.
Alguses arvasin, et paak on lumesulamisvett täis ja toast valla päästetud reoveel pole kusagile minna. See oleks olnud halvim variant kuna siis oleks ka meie sansõlm üle ujutatud. Enesele üllatuseks aga oli sansõlm kuiv ning ka paagis piisavalt ruumi. Nüüd tuli kõne alla ainult ummistus kusagil vahekaevu ja paagi vahel.
Põhimõtteliselt olen varemgi Nahkanuial täpselt samasugust probleemi kõrvaldanud ja edukalt. Seepärast ma alguses väga ei muretsenud ning asusin toimetama. Tõin aidast välja ainult selleks otstarbeks säilitatud rulli valget aluplex (oli vist nii) veetoru ning lükkasin selle läbi sita äravoolutorusse. Esialgu ei andnud sonkimine tulemust, mistõttu tõin välja teise abimehe, reoveepumba. Suure punnitamisega saime vahekaevust vedelikke 20 cm vähemaks aga sisulist muudatust ei toimunud. Ainult mina hakkasin selle peale, mis sealt voolikust välja jooksis, südamest öökima ja vähe puudus, et ka oksendama.
Edasi proovisin saada toru otsa Räägu Antsu kuigi päris täpset tegevusplaani mul polnud. Arvasin, et äkki on Kommunaalil mingid vahendid toruummistuse likvideerimiseks või saab ära kasutada sitapüti omadust nii imeda kui välja lasta. Samas oleks survega torustikku puhumine tähendanud sita lendamist ka toa poolele, perspektiiv, mis mind väga ei rõõmustanud. Seega ei kaotanud ma suurt midagi kui Ants vastu ei võtnud.
Edasi olin mina, ummistus ja aluplex toru. Tõin lauajupi, et vahekaevu ümbrust mitte väga poriseks tampida, võtsin sobiva asendi ja asusin toru liigutama. Kõige enam häirib sellise ülesande juures, et näha pole midagi. Toru ots oli ligi kümne meetri kaugusel maa all ja mul puudus arusaam, mille vastu ma seda liigutan või surun. Lõpuks siiski kandsid minu pingutused vilja kui kangekaelse pusimise järel ummistus järele andis. Edasi oli juba kõik lihtne. Puhastasin torud voolava veega, koristasin riistad ning kobisin sitast haisevana tuppa. Selline hommik siis.
