Kas tuleb tuttav ette? Iga lapsevanema õudusunenägu, millele nad ise, sageli tahtmatult, kaasa aitavad. Kui Mati oli väike, tegi ta lasteaias minust pildi “tööd” tegemas. Tööks siis arvuti taga istumine või nagu ma kunagi kirjutasin, “tänapäeva nõiakunst” ehk mittemidagitegemine. Ja kui te arvate, et Tilde samal ajal nukkude või legodega mängis, eksite rängalt … Ta oli lihtsalt teises toas.
Tõsiselt rääkides on mõlemad lapsed haiged ja muidugi ei koosne meie ning nende päevad ainult arvuti või mõne tehnikavidina taga. Kui, siis on sellised ainult minu omad, sest selline on töö. Oli lihtsalt selline huvitav hetk ja ma arvasin, et tore oleks seda jagada iseendaga tulevikus.
1 kommentaar
See on täiesti tavaline situatsioon. Aeg on selline, et kedagi ei huvita enam “Uka-uka” või “Rahvastepall”.
Igal asjal on head ja halvad küljed.
Halb on see, et lapsed, eriti suuremad, ei taha enam õues käia. Väikesed on veel liivakastis ja kiikumas.
Silmapinge ja õudusfilmid lisaks. Veel hullemaid asju on õnneks vähe.
Meie lastevanematena peaksime olema targemad ja kavalamad.
Esiteks peaks silma peal hoidma, mida ta vaatab.
Teiseks välja mõtlema kohti ja asju, kus lapsed saaksid ja tahaksid kaasa lüüa. Rattasõidud, suplused, matkad, külaskäigud, igasugu kodutööd ja meisterdamised.
Siin on vanematel palju teha, oleme ise ka mugavad ja poeme ajapuuduse taha.