Maarja kutsus mind õhtul jalutama, eriti ei viitsinud aga otsustasin siiski kaasa minna. Koera võtsime ka kuid “lõastasime” ta korralikult, eriti silmas pidades hiljutisi kohtumisi metsloomadega. Alguses ei olnud meil plaani kaugemale kui metsani minna aga kuna suhteliselt külm ilm oli teepinna tahedaks muutnud, astusime julgelt edasi.
Pisut enne lodu kuulsime vasakult mingit urinasarnast häält, millele järgnes paljude jalgade põgenemismüdin. Jäime seisma ja kuulatasime. Kui kõik vaikne, julgustasin Maarjat edasi minema, olles kindel, et kes iganes seal metsaservas ka ei puhanud, on ta praeguseks kaugel. Kuid saime vaevalt mõne sammu edasi astuda kui vasakult kostis täitsa konkreetne “urin”. Võib olla jahimehed või asjatundjad nimetavad seda teisiti, kuid kui mul poleks olnud 95% kindlust, et tegemist on seaga, oleksin seda vabalt pidanud näiteks mõne kiskja ähvarduseks. Otsustasime kiirkorras taganeda, samal ajal kui Hinckus uuris urisejat lähemalt.
Mina liikusin piki metsaserva Pertelsoni talukoha poole, samas kui Mann valis endale turvalisema asukoha puu otsas. Põhjusi selleks oli küllaga, sest sealsamas metsaservas, meie silmade eest varjatult, käis selline möll, et hoia ja keela. Lootsin, et loomad tulevad välja ja ma saan mõne klõpsu teha kuid seda siiski ei juhtunud. Meie suureks üllatuseks jalutas minu selja tagant lepikust välja üksik suur kult (!?) ja liikus rahulikult, vahepeal seisatades, metsa möllu suunas. Üsna peatselt jäi seal vaikseks ja mina suundusin omakorda edasi, viibates samal ajal Maarjale, et kodu poole minek on nüüd turvaline.
Kükitasin parajasti Pertelsoni korstnajunni taga kui märkasin Paiste talu lagendikul liikumist. Sealtsamast tukast, kust äsja olid madistanud sead, sammus rahulikult välja neljapealine metskitsekari. Kuidas nad seal nii rahulikult olid, jäi mulle lõpuni arusaamatuks. Jäädvustasin nad ajaveebi tarbeks ning suundusin, koer kenasti rihma otsas kodu poole. Eemalt nägin juba Maarjat ka.
