Eile õhtul sai mu mõõt täis ja ma otsustasin niisama mölutamise asemel võtta fotoka ja minna metsa jalutama. Koera jätsin muuseas koju, et tema lõastamata olek valvsaid anonüümkommentaatoreid ei häiriks. Tegin pilti aga tehtud fotodel on pigem dokumentaalne iseloom või siis märgivad need emotsiooni, mida samal ajal kogesin.
Poolel teel Vardjale torkas silma tee äärde veetud küttepuu lasu. Toivo käis viimaste külmade ilmadega järjepanu metsas ning tulemus paitab silma. Sisuliselt kogu tormimurd ja tuuleheide on juppideks lõigatud ja virna laotud, oksadki põletatud. Nüüd tuleb oodata sobivaid ilmu, et see pisuke välja vedada.
Sealtsamast sukeldusin metsa ja seiklesin mööda kõrgemaid kohti Nahkanuia idaserva poole tagasi. Vahepeal tuli päike välja ja mulle pakkus vaatamata vettinud ja sigade ülestuhnitud metsaalusele küllaltki suurt naudingut niimoodi jalutada. Lõpuks jõudsin vana kuivenduskraavini, mida ummistab suur rändrahn. Mitte küll väga suur aga siiski. Ilmselt on see omal ajal kaevajatele ette jäänud aga oma suuruse tõttu rahule jäetud. Esimest korda püüdsin rändrahnu fotole. Selliseid kive peidab Nahkanuia voort ümbritsev metsaalune veelgi.
Kui ma lõpuks olin jõudmas metsast välja, märkasin allolevat lehekimpu ja mõtlesin, et proovin. Samal ajal kui ma proovisin, kostus sealt, kuhu pidin minema, hirmus ragin ja raske loom murdis ennast läbi metsa enam-vähem sinna kust olin tulnud. Siga või põder. Ma ei pööranud ennast, sest näha poleks olnud midagi aga peast käis läbi erinevaid emotsioone, kõigepealt muidugi ehmatus, millele järgnes kohe kahetsusega, et taas jäin loomapildist ilma.
Ilmselgelt pettununa liikusin lagendiku servas hooletult ega osanud oodata, et seal veel loomi on. Aga oli, minu esimeste sammude peale tõusis rohu seest kaks metskitse ja kadus samuti metsa kaitsvasse varju.
Täna läksin uuesti. Vihma sadas ja küla põldudel huikasid sookured.