Pildid Siberist

Ferita Pärismaa nime kohtasin esmakordselt Martin S. Kulli raamatus “… kuni surm meid lahutab“. Sel hetkel ei teadnud ma veel, et Ferita on üles kasvanud Nahkanuia küla Seljamäe talus.1 Kohtudes Ferita tütrega, õnnestus mul digiteerida põnevam osa Feritast maha jäänud albumitest, sealhulgas mõned fotod Siberist.

Enda Siberisse sattumise tagamaad selgitab Ferita oma kirjades ENSV peaprokurörile järgmiselt:

Ferita Eduardi tütar Pärismaa (s. 1929) arreteeriti koos ema Adeele Hansu t. Pärismaaga (s. 1892) 1945. aasta 18. juunil kodust vanema venna sõjakomissariaati mitteilmumise pärast. Koju jäi raskesti haige isa, kes suri 1945. aasta detsembris. Üks õde viibis tol hetkel tädi juures ja teise saatusest ma ei teadnud midagi. Meid viidi kodust Ervita mõisa, mis asub meilt mõne kilomeetri kaugusel. Nädal hiljem viidi Viljandi, sealt Paide ja edasine tee juba Tallinna Patareisse. Seal mõisteti meie üle kohut. Karistuseks mõisteti mulle ja emale 7 aastat vabadusekaotust + 3 aastat õigusteta. Olime emaga eri laagrites. Ema suri 1951. aastal Taiseti linnas. Mina olin mais 1945 saanud 16-aastaseks. Tööle suunati mind Saraatovi oblastisse Kamenski külla, kus kandsin karistust 5 aastat. Hiljem viidi mind üle kaugele Uhta-Nahodkasse, kus kandsin karistust ülejäänud kaks aastat.

Vahepeal küüditati 1949. aastal Eestist minu õed, kes esialgu ei olnud nimekirjaski, kuid viidi puuduvate inimeste katteks. Neid saadeti krasnojarski kraisse Novosjolovski rajooni.

Kui ma vangistusest vabanesin, ei antud mulle luba Eestisse tagasi pöördumiseks, küüditatud õdede pärast. Saatuse sunnil sõitsin õdede juurde Krasnojarski kraisse, kus tuli töötada 7 ja pool aastat.

Eestimaa pinnale saabusime 29. oktoobril 1959.

Võib olla ei kirjelda Ferita olukorda 100% objektiivselt kuid kuidas see iganes ei olnud, õhkub tema lühikokkuvõttest samaaegselt ääretut inimlikku traagikat ning võimujulmust. Ma ei tea, mis sai tema vennast Johannes Pärismaast kuid karistada ühe täiskasvanud inimese sõltumatu otsuse pärast 4 tema pereliiget, tundub mõistusevastane. Ometi nii läks.

Ferita Siberi pildid jäid mulle kohe silma eesmärgiga need avaldada. Kuigi alates taasiseseisvumisest on möödas kaks aastakümmet, mille jooksul on avaldatud kümneid raamatuid ja mälestusi Siberi teemadel, ei saa sellest vist kunagi küllalt. Mitte seetõttu, et kusagil on “punased” ja kusagil on “valged” vaid selleks, et ära hoida sarnaste julmuste kordumise.

Lugedes nüüd uuesti üle Ferita poolt esitatud Siberi kronoloogia, ei julge ma pakkuda, kus nimetatud kohadest allolevad fotod tehtud on. Kas Saratovi oblastis, Uhta-Nahodkas või Krasnojarski krais. Mulle tundub siiski, et viimases. Tean, milline nägi välja Ferita aga ei tea tema õdede väljanägemisest midagi. Et mitmel fotol on sama naine, võib viidata sellele, et tegemist on Ferita õega. Vaadake pilte, selline oli ühe 16 aastaselt küüditatud tüdruku elu kodust sadade kilomeetrite kauguses. Siit edasi mõelda on lihtsalt valus …

Kui nüüd selgub, et Ferita kodutalu oli siiski mainitud Seljamäe, ei olegi Vardja Ehrenbuschid ainsad, kes siit kunagi küüditati.

1. Kasutan hetkel käsitlust, mille järgi Ferita enda poolt kodutaluna nimetatud “Vahetmetsa talu” Liusvere külas ongi seesama Seljamäe. Samas on kahtluseuss sees, et keegi kuskil, sealhulgas mina, on millesti valesti aru saanud. Kuid ka juhul kui Vahemetsa talu, mis peaks siiski viitama perenimele, asus Liusveres, pole see Nahkanuiast väga kaugel. [↩]