Kevadet on vist küll pildistatud iga nurga alt ja kohati tekib kõikidest neist sini- ja muu lille fotodest küllastus. Kui neid aga metsavahel ise näha, haarab käsi iseenesest kaasasoleva fotoka järele ning silm hakkab juba eos otsima võimalikke võttenurki. :)
Jalutasime Maarjaga õhtul Vardjale. Päike tuli välja, tuult ei olnud, hoopis mõnus oli. Esmakordselt elus olime tunnistajaks loodusprotsessile, mida naljalt päriselus ei näe. Vardja veskitammi jäänustel seisatades kuulsime vastaskaldalt kummalist naksumist. Selgus saabus paari sekundi pärast, kui jurakas lepp meie silmade all äkki raginal jõkke kukkus. Vahtisime mõlemad Maarjaga üksteisele otsa ja olime sõnatud.
Kaks fotot panin üles NN fotoblogisse.