Tänane päev oli kohe eriliselt pikk ja tegemisi täis. Alustasin seda pakkude lõhkumisega. Õnnetuseks avastasin, et mul kasutada olnud hüdraulilises lõhkujas on õlitase madal ning ma pidin seda hea õnne peale Koerust otsima minema. Õli õnnestus leida Konsumist ja ma sain pakud lõhutud. Vahepeal jõudsin Maarjale lahti kaevata jupi murumaad Paidest toodud vaarikate jaoks, mida tema jäi viimistlema.
Lõhutud puud vedasime kohe kuuri alla ja ladusime riita. Sealtsamast loopisime kärusse 1,5 ruumi kuiva lepapuud, mille toimetasin Ervitale, kust omakorda kühveldasime pärast puudest lahtisaamist käru täis laagerdunud lehmasitta. See kulus ära meie viljapuudele ja marjapõõsastele, pisut jagus ka maasikapeenrasse ja vaarikatele.
Ajal mil Mann oma sõnnikut jaotas-laotas ja vaarikaid istutas, saagisime meie Matiga juppideks mõned sületäied jämedaid kuuseoksi. Mul on neid olnud alati kahju tulle loopida, seepärast otsustasin sel aastal proovida need endale kütteks säilitada. Väga ebamugav on neid käsitleda, mistõttu pole ma kindel, kas seda kunagi veel teen. Lisaks lõikasin lindi läbi niitmishooajal ja tegin niidukiga esimesed tiirud. Uskuge mind, praegune rohelus on ekslikult uinutav. Tundub nagu muru polekski aga pisut veel ja seda on nii palju, et ühe korraga seda maha ei saagi. Minul eelmisel aastal just nii läks.
Terve päeva korjati kõrvalasuval põllul kive ja kände. Värava taga seisis kaks kalameeste jäetud masinat ja mingil ajal käis ka prügiauto. Üle pika aja külastas Vardja lagendikku kaks jalgratturit, kelle kohta ma paraku midagi enamat öelda ei oska.
Tuppa jõudsin pimedas. Lapsed magavad, küllap väsimusest, sest olid meil täna mõlemad abis: korjasid kive, ladusid puid ja kiviaeda, pesid käru sõnnikust puhtaks. Tilde sõi peenra pealt ära kogu seal kasvava murulaugu ja haises terve päeva koledasti selle järele.