Avaldan järjekordse kirja, mille saatjaks on Silvi Koov. See on postitatud Kapu vallamajast Puhmus 26.08.1936 suunaga Maidlasse Juliane Koov nimele, kes oli ilmselt Silvi ema. Kuigi Silvi ei olnud pärit Koerust, elas ta mõnda aega siin ja tema kirjeldused siinsest elust on küllaltki mahlakad ja detailirikkad. Allolevast kirjast selgub nii Silvi Koeru olemise põhjus, ta on kontrollassistent, kelle ülesandeks oli taludes töö piimakarjaga, kui ka nimede “Silvi-Vera” omavaheline seos (vaata eelviidatud kiri). Ilmselt on ta oma eesnime millalgi enne Koeru tulekut eestistanud kuid kasutab lähedastega suheldes endiselt oma hüüdnime “Veeramamsel”.
“Pusul” 22. aug. 1936.
Kallis mamma!
Pole saanud nüüd mahti minna Visustisse – see tee on nii pikavõitu – ei tea seepärast, kas olete mulle ka kirjutanud; kui olete siis aitähh – küll saan kätte, ring saab varsti läbi. Olen praegu Ellavere küla viimases talus, siis on veel ainult Puhmu küla ja üks talu Laaneotsa külast, aga see on üsna Koeru ja Visusti ligidal. Praegu on ennelõunane – ei keskhommikune aeg, kell vist üle 10ne, perenaine kolistab “juba” sööginõudega, ehk saab varsti hommikust. See talu mulle suurt ei meeldi. Vanaperenaine ja peremees on hiljuti surnud, vist paari nädala eest. Nüüd kardetakse kangesti surnuid, tehakse igasorti kometit – lamp jäetakse ööseks põlema ja ise ei juleta toas magada – magatakse aidas. Mulle aidas ruumi ei jätkunud, kavatseti lakka panna, mul polnud aga põrmugi lusti lakka minna sulaste ja karjapoisiga. Teesklesin siis kanget nohu ja “kartsin külma” ja kuidagi tegin ka selgeks, et ma surnuid ei karda. Magasin siis selle öö suurima rahuga saalis, diivanil. Lambitattnina puhusin kohe ära ja hommikul panin ta jälle põlema.
Nii on minu elu huvitav ja seiklusrikas. Eelmises talus “Traksil”, meeldis mulle väga. Oli ainult perenaine kahe tütrega – kangesti ilus, kodune, uus maja ja puhas olemine. Tööd neil kõik korras, suvivili lõigatud. Ja kui palju sain sääl ploome! Punaseid ja kollaseid, tuul ja vihm rabistasid neid mehemoodi maha ja mina pidin aina sööma. Kaasagi pandi kotiga kasti ja õunu ka. Siin, kui üksi olen aina pistan teisi! Õunatagavara mul harva lõpeb kastist, kus antakse – võtan, kus pole – on mul anda lastele – tore rändkaupmehe elu! Elu on siiski ilus … Vahest küll, kui kuskil “kehvas” talus olen, kus mustad voodiriided haisevad ja lutikad söövad ja kilkide kisa ei lase magada – siis on kahju kodust, kus terve toapäälne oli minu päralt ja võisin magada lakas külma tulekuni. Aga – see üks öö läheb j aka kuidagi mööda, teises kohas on jälle nii ilus, puhas ja tore, et ununeb kõik halb. Peab aga hää näo alati tegema ja “lahket perenaist tänama hää toidu ja öömaja eest”. Harva mõni perenaine tänab ka virka assistendi preilit, kes aitab lüpsta tal ja pumpas piimajahutuse vee ja vahest lastekarjaseks oli jne.
Peaks aga kord ka sihukesse talu juhtuma, kus saun on. Assistendi-preili on kuuaega pesemata – vist küla elav kirbukaupmees – aga kes sellest teab … Kitli ja kleidi pesen jälle kuskil läbi ja puhas ja “korralik” jälle …
Praegu on minu ringis juba 32 talu, üks tuleb veel tuleval kuul juure – nii et leib on kindel. Korterit veel kindlasti ei tea. Üks perenaine pakkus küll – neil uus ilus maja, telefon sees ja lapsed lähevad kooli, mees on potisepp, alati kodust ära, kodus ainult perenaine ja teenija. Saaksin oma toa sääl. Ainult külas räägitakse, perenaine olevat liiga kuraasikas ja riiakas – aga noh – paljuks mul neid “koduolemise” päevi on, ehk saan kuidagi. Kindlasti veel ei tea.
Ei saa aru, mis see perenaine mõtleb, et ta mind sööma ei kutsu. Pere kuulukse juba lõmpsivat. Ega ta ometi mulle tahakambri “ekstralauda” hakka tegema – sihuke asi mulle põrmugi ei meeldi, just kui ma polekski pereliige vaid mõni “saks”.
Lõpetan seekord kirja, ei tea millas ta posti saan torgata, vist on Puhmus ka postitalu. Elage siis hästi jne. Ärge minu pärast väga muretsege, küll saan kuidagi toime.
Kõigeparemaid tervisi
Veeramamsel
PS Kuu keskel – 10-17 vahel olen Ellavere külas, siis võite kirjutada aadressil: Järva-Jaani, Ellavere pk. Muidu ikka Visusti.
Pusu talu kohta ma esialgu lisainfot ei leidnud kuid teise tekstis mainitud talu, Traksi, kohta küll. Traksi talust kirjutab Vello Kallandi oma raamatus “Metsla talud ja inimesed” lk. 87-89. Mainitud on Silvi poolt kiidusõnu pälvinud perenaise ja tema kahe tütre nimed:
Pärast Augusti surma 1931. aastal pärisid talu 22.09.1933.a. naine Helene Vilhelmine Jaani t. Mihkalai (Klasse) (1875-1940), ning tütred Ella Maria (1912) ja Benita Miralda Mihkalai (1913), igaüks 1/3. Talu pidas Helene Mihkalai koos oma kahe tütrega. Naised said hakkama, sest Helene oli varem isatalus 38 aastat talutööd teinud. 1929-1930. aastail oli neil sulaseks Adolf Ado p. Tombach Kapust (1906).
…
Tühjaks jäänud Traksi hooned kasutati tuletõrjeõppuste korraldamiseks. Maaparanduse viljana on endisest talukohast järele jäänud ainult üksik õuepuu.
Oma kirjas paneb Silvi lootused “Puhmu postitalule” kuid ümbrikul on näha Kapu postitemplid. See on nii seetõttu, et Kapu vallamajas, mis asus Puhmu külas, paiknes ka postkontor. “Puhmu postitalu” mainimine annab ka aluse arvata, et Silvi on oma tööpiirkonda saabunud hiljaaegu.
Kui võtta aluseks, et ülalolev kiri on kirjutatud ja saadetud aastal 1936 ning veel aastal 1941 elab Silvi Pikeveres, kujuneb tema kontrollassistendi karjäär siinkandis küllaltki pikaks. Oleks põnev teada, milliseks kujuneb tema elu sõja ajal ja pärast seda. Pole välistatud, et Silvit tabasid repressioonid tema kuulumise tõttu Ülemaailmse Eesti Noorsoo Ühenduse (ÜENÜ) juhatusse.
***
Täiendan postitust Vello Kallandilt saabunud täiendusega Pusu talu kohta:
Pusu talupere kasutuses oli omaaegne kõrtsihoone. Kõrts oli selle koha peal olemas juba vähemalt 1796. aastal (kantud Mellini kaardile). Selle kohta, millal Pusu kõrtsina tegevuse lõpetas, ei ole andmeid.
Alates 1896 aastast rentis seda talu Jaak Hansu p Holm (Kapu 10.05.1857–1936) ja vallanõukogu jättis ta sama talu rentnikuks edasi kui korraliku põllupidaja. Jaak abiellus 23. märtsil 1886 Mari Juhani t Tikkerbäriga (Simuna 24.06.1862–1936) ja neil sündis viis last. Neist neli oli enne 1936. aastat siitilmast lahkunud. Viies, Helene Marie (03.12.1886–10.04.1950 Siberis) läks elama abikaasa Friedrich Juhani p Müllersdorfiga (Kapu 21.08.1884–04.10.1919 Vabadussõjas) Tallinna. Talu päris Helene, kes abiellus 1927 Johannes Martini p Holmiga (snd Kapu 29.09.1883–03.01.1971). Nende majandamise all muutus talu jõukaks. Nad saadeti Siberisse, kust elusana tuli tagasi ainult Johannes.
Kes 1936. aastal talus peremeheks-perenaiseks olid, ei ole teada.
(Lühendatult peatselt ilmuvast raamatust “Metsla. Küla uutes piirides.”)
Aitäh ka Enele, kes samuti maili teel Pusu kohta pisut infot saatis.