Head uut aastat kõigile neile, kes Nahkanuia ajaveebi vanast harjumusest veel külastavad. Ma pole ammu postitanud ja iga päevaga jääb soovi seda teha järjest vähemaks. Mulle on hakanud tunduma, et siin on mingi seos minu enese seesmise rahulolu ja rahuga. Alates möödunud aasta juunist kui lõppes minu tööleping ECCO-s, olen olnud liimist lahti ning kuidagi hajevil. Üks oluline verstapost on selja taha jäetud, õppetund teatavaks võetud. Võib olla tunnen ühel hetkel, et olen valmis neist asjust kirjutama aga täna kindlasti mitte. Olgu see sissejuhatus väikeseks eneseõigustuseks nende ees, kes olid harjunud alustama päeva Nahkanuia ajaveebiga.
Vana aasta õhtul saabus meie värava taha kolmest autost koosnev karavan noortega, kes otsisid muust maailmast isoleeritud laagriplatsi, kus vana aasta ära saata ja uus vastu võtta. Juhatasin nad Vardjale kuid nad ei jäänud sealsete oludega rahule, polnud vist piisavalt eraldatud, ning suundusid jõeäärt pidi edasi sügavamale looduskaitsealale. Mingi ime läbi õnnestus neil üles leida väikene lagendik Haava teel, mõnisada meetrit enne Haava lagendikku, kuhu ka telk püsitati. Sealt me nad Maarjaga järgmisel hommikul, aasta esimesel päeval, leidsimegi. Tuleb noortele au anda, kogu vajamineva vedasid nad kohale seljas, sest autod jäeti värava juurde parklasse. Küllap oli ka see osa nende plaanist, muuta see väljasõit veelgi meeldejäävamaks.
Viimati käis Vardja lagendikul telkimas hoopis teistsugune seltskond. Ka talvega vedas neil paremini.
-
- Matkasellid
-
- Kalameeste sild Haava all
-
- Preedi jõgi Haaval
-
- Haava paistab
-
- Teel Haavale
-
- Vardja tee
