Detsembris langetasin Kördil osa haavapuid iga aastaga ühe tihedamaks sirguvast haavasalust kinnistu lõunaservas. Oksad põletasime sealsamas lõkkes ja tüved ladusime juppideks saetuna virna. Möödunud nädalavahetusel saagisime Matiga ühe virna pakkudeks ja vedasime lõhkumiseks koju.
Täna oli lõhkumise ja ka ladumise päev. Mati töötas hüdraulilise lõhkujaga, mina kirvega. Lõhkuja eeliseks on turvalisus. Et kirves töötaks, tuleb mõlema käega spetsiaalsetele päästikutele suruda, sobiv 11 aastasele poisile, kelle tähelepanu aeg ajalt hajuma kipub. Kahekesi läks meil kärutäie halgude lõhkumiseks ja ladumiseks 1,5 tundi, mida polegi nii palju.
Pärast lõunapausi saagisime Kördil veel ühe kärutäie pakkudeks ja vedasime koju. Seekord lõhkusin mina kirvega ja Mati loopis halud kuuri, kus Maarja need riita ladus. Kõige selle tulemusel peaks meil umbes 2 ruumi puid järgmiseks sügiseks kenasti olemas olema. Homseks jäi veel ühe kärutäie jagu puid saagida, lõhkuda ja laduda. Kui tuleb samasugune ilma nagu täna, peaks see olema lausa lust.
Matist oli täna palju abi. Vahepeal tundus mulle, et ma ei jõua ära oodata seda aega kui ta nii suureks saab, et koos toimetada. Aga nii nagu kõik halvad asjad ükskord läbi saavad, saabub aeg häid kogeda. Nüüd peaks abimehe mõttes minema iga aastaga kergemaks.
