“Mul on plaanis kirjutada lugu blogidest, miks neid peetakse jne. Kuna tean, et sinu blogi loetakse väga palju, siis mõtlesin, et ehk oled nõus paarile küsimusele vastama.” Sain sellise pakkumise mitte väga kaua aega tagasi Maalehe ajakirjanikult Kai Simsonilt. Muidugi ma olin nõus vastama ja täna sai artikkel Maalehe online keskkonda üles pealkirja all “Nahkanuia ajaveeb – pilk mehe silme läbi külaellu“.
Lisaks asjaolule, et tegemist on uue verstapostiga Nahkanuia ajaveebi pooleteiseaastases ajaloos, oli minu jaoks tegemist ka huvitava enesesse süüvimise projektiga. Mul polegi tänaseni olnud põhjust sügavamalt analüüsida miks ma üldse seda ajaveebi pean, mõelda mida see minu jaoks tähendab või siis näha kuidas ajaveeb on suhteliselt lühikese aja jooksul muutunud. Nüüd see põhjus tänu Kai sekkumisele tekkis ja ma pean teda selle eest tänama! Kindlasti ei ole minu vastuste näol tegemist päris lõplike seisukohtadega, sest kirjasõnas ennast arusaadavalt väljendada on mulle raske. Ikka jääb midagi ütlemata või siis tundub, et jääb.
Kunagi avaldan ma Maalehe artikli ka siin Nahkanuia ajaveebis aga seni lugege ja hinnake seda Maaleht.ee-s. Ja kommenteerige kas seal või siin! Tagasiside on ju kõige olulisem! :)
2 kommentaari
Hei!
Täna juhtus peaaegu täitsa uskumatu lugu seoses sellesamuse blogi ja selle ajaleheartikliga! Nii harva kui ma ka ei satu Maalehte vaatama, siis just täna see juhtus ja klikkasin ka Sinu blogist rääkivat artiklit. Ise veel mõtlen, et vaevalt kellegi võõra inimese elu ja ajaveeb mulle huvi pakub, neid ju tohututes kogustes jne. Kuid artiklit ei hakanudki lugema, asusin kohe blogiga tutvuma. Mul jäi üllatusest suu lahti, kui nägin seda Võlingi(Võllinge),Käpa,Kitse sissekannet – kuidas see on võimalik ja kuidas on võimalik siia juhuslikult sattuda! Kuidas pildid minu vanavanematest ja nende vanematest saavad olla netis? Ja keegi võõras inimene tunneb nende mineviku vastu huvi ja… Täielik müstika.
Ema mulle ka ei öelnud, et olite meil käinud. Hea oligi, muidu ma oleksin säärasest positiivsest šokist ilma jäänud.
Suure töö oled ära teinud ja tore on seda kõike lugeda. Pildid ka vahvad. Loodan, et kunagi isegi kohtume ja võib olla matkame neil radadel.
Käpa on praegu mu vanemate valduses ja esimese poja õigusega peaksin mina olema selle pärija. Kuidas sellega aga tegelikult läheb, eks näis. Tore oleks küll, kui seal seisaks jälle üks talumajapidamine.
Tänan! Sinu perekond oli väga lahke ja aitas meelsasti kaasa. Isegi vanaema aeti selleks välja! :) Tean, et õpid ajalugu, seega kui leiad midagi täiendada või parandada, anna tulla!
Käpa metsatalu võiks muidugi olemas olla. See on selline lahe ja üksildane koht. Ja rajad tulebki läbi käia, sest muidu nad ju rohtuvad, kasvavad kinni! :)
Kohtumiseni!