Kalamees ja kirjasõber Jüri saatis mulle Tallinnast viite Järva Teataja 1934. aasta väljaandele, kus teavitatakse avalikkust jahikeelust praegusel Endla looduskaitsealal, toonastel jõeäärsetel luhaheinamaadel.
Järva Teataja nr. 37, 29 märts 1934:
“Teadaanne. Keelame ära igasuguse jahipidamise nn „Saksavälja heinamaadel ning kalapüügi sealt läbi voolavast jõest „Nava” talust kuni „Araksaare” sillani. Keelust üleastujad võtame seaduslikule vastutusele. Heinamaa omanikud.“
Tegin parema arusaamise huvides ka kaardi, millel märkisin ära jahi- ja kalapüügikeelu piirpunktideks olevad talud ning tõmbasin ringi ümber jõe sellele osale, mille ääres olevaid heinamaid keeld puudutas. Kliki kaardil, et näha suuremalt.
Miks oli vaja selline keeld kehtestada? Millist ohtu jahi- ja kalamehed kujutasid? Kas maaomanikud soovisid oma maadel ise jahti pidada? Või oli küsimus heina sisse radade tallumises või siis küünides ööbides tuleohu tekitamises? Või mõlemat korraga?
vanadpildid.net keskkonnas on üks Evald Linno foto Jõeküla kandis heina tegevatest tudrekatest. Ollakse kodunt kaugel kuid jahirelvad pole meestel kaasas kindlasti mitte enesekaitseks. Usun, et lisaks inimlikule suhtumisele pidi sellisel avalikul teadaandel olema ka seaduslik põhi all.
Fotosid saan jagada ka Nava talust ja Araksaare sillast. Kuid neid vaata teksti sisse peidetud linkidelt otse vanadpildid.net keskkonnast. Nagu Helmut Joonuksi poolt tehtud ülesvõttelt näha, olid jõekaldad heinamaadena kasutusel veel pärast sõda, sest Vanajõelt avaneb Navale kaunis ja avar vaade. Araksaare silla ümbrus on samuti puhas ja heinateoks sobiv, saod taamal näha. Ühel keelu avaldamise ajast pärit ühisfotol on näha ka ridvaga kalamees koos kohaliku rahvaga.