Lõpuks ometi saabusid ilusad sügisilmad ka Nahkanuiale! Mulle ja Matile paistab hommikune päike otse aknast peale, nii et meie oleme esimesed, kes sellest kasu saavad ning head sõnumit päikeselisest päevast ka teistele kuulutada võivad. Muidugi on ilusatel ilmadel ka oma varjukülg – öökülm. Selle mis öökülm öösel ära külmetab, soojendab päike päeval jälle üles.
Eesmärgiga pisut lehti purustada, ajasin välja murutraktori. Mul oli tegelikult kahtlus, et traktor on katki, kuna sõitsin sellega mõned päevad tagasi vastu suurt kivi. Traktori rattad olid välja keeratud ja kui üks neist kivi taha kinni jäi, vajutas traktor sellele peale kogu oma mootori jõuga. Kartsin, et esitelg on kõver ja minu kahtlusele aitas kaasa ka asjaolu, et rattaid ei saanud enam täielikult välja keerata. Hirmul on suured silmad ning mulle hakkas tunduma, et esitelg ongi tavapärasest rohkem masina kõhu alla paindunud.
Püüdes murutraktorit käivitada, põrkasin hoopis teisele probleemile, milleks oli nõrk aku. Kuigi aku oli öö läbi toas seisnud, ei suutnud see mootorit käima vedada. Nagu ikka pole halba ilma heata ja aku kogumist oodates sain tähelepanu pöörata “väändunud esiteljele”. Selgus, et rattaid takistas välja keerata hoopis roolirattast väljaloksunud tihvt, mis plastikust armatuuri taha takerdudes ei lasknud roolil vabalt liikuda. Et see asjaolu tõepoolest segada võis, ostutasid ka armatuurile tekkinud mehaanilised kulutusjäljed seal, kus tihvti ots sellega kokku oli puutunud. Tagusin tihvti oma kohale tagasi ja rool käis nagu nalja. Rõõmsamaks tegi meele ka see, et ma esiteljel mingit otsest viga ei leidnud!
Traktorit ma nädalavahetusel käima ei saanudki ja lehepurustustööd jäid tegemata.
Et ma lehti purustada ei saanud, puhastasin ma nendest ära maja vahetu ümbruse ja kraapisin tühjaks vihmaveerennid. Niitsin väikese niidukiga ära maja küljed, kuhu traktoriga ligi ei pääse ja aitasin Maarjal õunu korjata. Siis läksime Matiga Abramile ühte suvist oksahunnikut põletama.
See oksahunnik tekkis Abrami taluõue servas olevale (ilmselt) aidavundamendile kasvanud toominga alumistest okstest, mis ma maha saagisin. Oma korrastustöödega jõuan ma kord-korralt ikka kaugemale ja see räämas vundament hakkas juba silma riivama. Kasetohu ja kodunt kaasavõetud kuiva puusületäie abil lõõmas meil mõne aja pärast suur lõke, mille roaks sai ka ülejäänud toomingas.
Väiksemaid asjaõiendamisi oli teisigi. Panin maja juures olevatele õunapuudele talveks võrgud ümber, kolistasin sauna lakas, et näha kuidas see on vihmadele vastu pidanud ja et kas vesi on kuskilt läbi imbunud, saagisin puid ja veel üht teist. Selline ilus päikeseline sügisilm kohe tõmbab õue vastupidiselt noile vihmastele päevadele, mis viimasel ajal domineerima kipuvad. Ilusat sügist Sullegi Nahknanuia ajaveebi lugeja!
