Kui tööpäev läbi sai ja arvutikaane kinni lõin, kuuldus toast jälle vaidlemise ja tülitsemise hääli. Just parajal ajal, et kahele kiusupunnile riided selga sundida ning lühikesele jalutuskäigule vedada. Võtsime suuna Tambule, et näha mis seal talve jooksul muutunud on.
Enne kui kunagist Tambu taluõue ümbritsevate kuuskede vahele pugesime, ajasime lendu paarikümnest linnust koosneva sookureparve. Kunagises taluaias võttis meid vastu hingemattev lehk, mille põhjus lebas sealsamas õunapuu all. Ilmselt katku surnud siga, keda ma talvel lume tõttu märganud polnud. Teise samasuguse leidsime hetk hiljem kümmekond meetrit eemalt. Usun, et need loomad surid enam vähem samal ajal seaga, kelle möödunud aastal samuti lastega Abrami tagant kraavist leidsin.
Edasi läksime üle põllu metsa ning liikusime seal mööda põndakuid Abrami poole. Õpetasin Matile kuidas kraavi kaldal kasvava lepa otsas kuiva jalaga teisele poole pääseda. Ta ei uskunud, et nii saab. Tilde oli ametis ülaste ja sinilillede korjamisega, mille vahele mahtus torin ja nutujoru kartulite pärast, mida emme koju keetma jäi ning mis tema pidi puruks tampima. Tegelikult torisesid mõlemad, sest minu korraldus ajas ka Mati plaanid, terve õhtu arvuti seltsis veeta, sassi. Mõistes, et isa nalja ei tee, keeldus Mati mõnda aega minu poole lausa vaatamast ning liikussilmkontakti vältimiseks kodu poole tagurpidi.
Metsas sattusime täiesti ootamatult peale konnakotka pesale (arvasin selle olevat hoopis kuskil mujal) ja pärastpoole veel ühe väiksema linnu pesale. Viimasest leiad ilusa foto Nahkanuia fotoblogist. Turnisime tuule poolt pikali paistatud kuuskedel või pugesime nende alt läbi. Võiseeni sealt enam küll ei leia. See lõbu on parimal juhul aastateks, halvimal aastakümneteks kadunud.
