Arvutiga toimetades sattus mulle “näppu” üks vana helisalvestis matkalt, mille võtsin hea sõbra Arvoga ette 2005 aasta sügisel Kurtna põlevkivikarjäärides. Matkal elatakse teatavasti telkides ja teinekord tuleb seal ette vaidlusi, mis tagantjärele meenutades on päris naljakad. Nahkanuiaga ei seo seda lugu miski peale fakti, et üks kõnelejatest olen mina. Vabandan ette keelekasutuse pärast!
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Pean ennast kokku võtma, et Koeru Matkaklubi jälle käima saada. Asi on käest ära vajunud ja ma arvan teadvat, milles probleem on. Suvel sai tehtud vaid üks matk ühe osalejaga, mis aga kukkus välja ülikõva. Meie poolt läbitud marsruut võiks olla tulevikus Koeru Matkaklubi üks igaaastaseid traditsioone, kus pannakse katsele näiteks uute liikmete vastupidavus ja oskused.
Kui keegi on huvitatud, võib lugeda altpoolt Kurtna retke lugu nagu ma selle toona kirja panin:
Linnaelu on ärev ja pingeline. Vahetevahel võib linnas nädalatega tekkinud stress rikkuda ära lõõgastumiseks ja taastumiseks mõeldud nädalavahetuse, sundides puhkajaid enneaegselt väljateenitud puhkust katkestama ja naasma tagasi keskkonda, milles nad ennast kõige turvalisemalt tunnevad. Inimesed lihtsalt ei tule toime olukorraga kus puudub igasugune ärritav mõju.
Just nii tundsime ennast hetkeks ka meie, kui teise matkapäeva õhtul aru pidasime selle üle, kas naasta kodudesse juba laupäeval või veeta telgis veel üks öö. Olime selle ju nii planeerinud, reedel alanud matk pidi lõppema pühapäeva lõunal, mitte varem. Otsustasime siiski jääda ja olime juba hetk hiljem rõõmsad langetatud otsuse üle. Õhtu möödus toitu valmistades, telgis pikutades, head seltskonda nautides ning vesteldes. Kui oled veetnud nädala kõrghoone klaasseintega kontoris, suheldes ülikondades inimeste või tundetu arvutiga, on tegemist 180° kraadise kannapöördega ümbritseva keskonna suhtes. Sellistel juhtudel avanevad inimesed viisil, mis reeglina töistes tingimustes kõne allagi ei tule. Toimub mõtte-, mitte repliigivahetus. Tagajärele mõeldes tundub nagu oleksid viimase paari aasta sisukamad vestlused toimunud just matkadel.
Minul vedas matkakaaslasega nagu alati. Oleme Arvoga ka varem kahekesi looduses kondamas käinud ning siiani suurepäraselt sobinud. Ei tea kuidas ma ise oma matkakaaslastele tundun aga mulle on sattunud tõenäoliselt maailma parim seltskond. Puuduvad virisejad, sellest tulenevalt halb ilm, märjad riided ja jalad ning külm. Kõik mis vaja, on alati tehtud ja rõõmuga. Ka Arvo kuulub sellesse seltskonda kellega järjepidevalt Eestimaad avastan.
Alustasime matka 11. novembri hilisõhtul Niinsaare matkamaja parklast. Asjad pakitud, auto uksed lukus, suundusime matkarajale, kus meil koheselt ka eksida õnnestus. Soovitud kagu asemel liikusime põhja ja ei märganud eksitust enne kui hilja ja enam ei tahtnud tagasi pöörata. Vaatamata pealampidele on pimedas võõral maastikul liikumine keeruline, sest puudub ülevaade ümbritsevast ja võõrast ümbrusest. Piisab vaid mõne rajamärgi mittemärkamisest kui juba oledki off track.
Kuna meil polnud plaanis esimesel õhtul kaugele kõndida, leidsime sobiva laagrikoha metsatee veeres ja jäime sinna peatuma. Tegime teed, sõime pisut ja kobisime magama, et hommikul puhanuna Viivikonna karjääridesse edasi matkata.
Need karjäärid köitsid pilku juba kaardil. Näha oli, et maastikku on korralikult ümber kujundatud ja sündis idee keelust hoolimata karjääridega tutvuma minna. Nii me siis hommikul oma sammud kõige otsemat teed pidi sinnapoole seadsimegi.
Kurtna järvistu on iseenesest kaunis kant. Rohkelt väikesi järvesilmu, ümbritsetuna õhulistest männikutest. On lausa ime, et selline koht ainult mõne kilomeetri kaugusel töötavast põlevkivikaevandusest veel olemas on. Kahjuks on järveäärsed puhkeplatsid sageli reostatud ja ühe kena järve kaldalt õnnestus meil leida terve prügila kohe. Mis sa oskad selle peale ikka kosta!
Viivikonna karjäärid on samuti muljetavaldavad, kuigi jõudsime tutvuda vaid murdosaga kogu piirkonnast. Mõjudes mulle kohati otsekui järve kaldale visatud prügi, millest värsked mälestused alles mälus, avaldas samas muljet sealne korrapära ja mastaapsus. Kanjonisarnased kuivenduskraavid juhtimas ära liigset vett peatselt kaevandatavatelt piirkondadelt. Sügaval maapinnas jooksvad laiad sõiduteed veoautodele. Tohutud ahelikud hiigelhunnikutesse tõstetud pinnast. Sirgetest paeseintest immitsevad puhtaveelised allikad. Massiivsed ekskavaatorid. Imelised vaated. Inimene, kui ta midagi tahab ja/või vajab, on eesmärgi nimel võimaline ümber pöörama tuhandeid kuumeetreid pinnast, et saada kätte see, mida ta ühel või teisel põhjusel väärtustab. Võimsad masinad töötavad karjäärides ööpäevaringselt, vabastades juurdepääsu põlevkivikihtidele. Kolme või neljamehelised vahetused hoolitsevad masinate eest, mis omal jõul suudavad liikuda vaid 1.5 kilomeetrit ööpäevas kuid saavad oma energia kaablist, milles on pidevalt 7000 volti. See lööb tummaks!
Lisaks seisvatele ekskavaatoritele õnnestus meil näha ja külastada üht töötavat monstrumit. Veendusime taaskord inimeste lahkuses, mida ei suuda ületada ka keelebarjäär või erinev taustkultuur. Üldse ületab matkateedel kohatud külalislahkus tavaelust saadud kogemuse. Meenub taluperemees Lõuna-Eestis, kes väsinud ja märgadele matkalistele oma pere kuivad jalanõud tõi, ikka sellesama märja rohu sisse. Või sama pere poolt antud värske soe õunamoos. Või hanemunad, mida Paganamaal meile lausa tasuta pakuti. Või soola küsimise peale antud päts leiba ja topsitäis maitseainete segu. Pole ju võimalik, et mune praetakse ainult soolaga! Või Varstu velsker, kes hädalisel ka puhkepäeval puugi (tagumikust) välja tõmbas ja tema abikaasa, kes väsinud seltskonnale vihma eest oma garaazis varju pakkus. Külalised on alati teretulnud ja neile pakume ainult parimat – just selline näib olevat meie poolt nähtud inimeste hoiak.
Ja nüüd siis sama kogemus Viivikonna karjääris. Algas see ekskursiooniga ekskavaatori sisemusse ja juhtimiskabiini ning lõppes pildistamisega masina hiigelkopas. See jäeti seisma ainult meie jaoks ja me ei jätnud võimalust kasutamata. Kogemused nagu need teeksid igaühest parema inimese. Meie oleme nüüd paremad!
Lahkusime karjäärist pimeduse tulekul. Enne kui jõudsime seigani millega käesolev lugu algas, jõudsime järjekordselt eksida, süüa hilist lõunasööki ning marssida kottpimedas oma õhtuse laagriplatsi suunas.
Isegi tagantjärele mõeldes on sellel matkal kogetul mõju minu enesetundele äärmiselt positiivne. On mõnus lasta mälestustel joosta silme eest läbi ja tunda nende värskendavat, tervistavat toimet. Ja see on vajalik, sest veedan ju minagi suurema osa oma ärkvelolukuajast selles kohati tapva elutempoga suures linnas nimega Tallinn.
