Nahkanuia ajaveebis on üks unustatud nurgake, rubriik “Lootusetult eksinud“, kuhu postitusi lisandub juba teemast tulenevalt haruharva. Ja parem on, sest olen selles rubriigis kirjeldanud inimesi, kes satuvad oma planeeritud sihtkoha asemel hoopis Nahkanuiale. Kui siiani olen suutnud inimlikust aspektist vaadates mõista, miks ollakse Nahkanuial aga mitte Vaimastveres või Merjal või kõrvalkülas Rõhul, siis täna, puhkepäeval ja pühade hommikul, võib olla tulenevalt varasest kellaajast, jäi mul arusaamisest vajaka. Ja jäi ka teistel, keda ma olin sunnitud seoses selle vahejuhtumiga tülitama.
Nimelt ärkasime Maarjaga koera haukumise peale 6:32. Hinckus on intelligentne loom ja niisama ei plärtsu. Kui tuleb võõras inimene või auto, on tema hääl raevukam. Nähes lisaks valgusvihku ja kuuldes automürinat, oli asi niipalju selge, et Nahkanuial on külalised. Et tegemist on soovimatute külalistega, andis märku asjaolu, et tegemist on sõiduautoga ning hoovist sõideti suurel kiirusel läbi.
Panin riidesse, torkasin lambi taskusse (, malaka autosse) ja läksin oma autoga järele. Panin tähele, et võõras masin oli porisemaid kohti teel küllaltki osavalt vältinud ja see tegi mind valvsaks. Tundus nagu oleks autojuht teadnud täpselt, kus ta parajasti on.
Jõudsin Vardja lagendikule ja ei märganud seal esmapilgul mingit liikumist. Siis silmasin korraks autotulede valgusvihku päris veski juures, seal kuhu paigaldasin infotahvli. Tulin autost välja ja jäin ootama. Vastuseks vaikus. Panin mootorile hääled sisse ja liikusin ka ise mööda lagendikku veski suunas. Jõudes lagendiku kõrgema keskkohani nägin tulesid ja arvestades nende asukohta, tekkis aimdus eesootavast.
Ma tegelikult kartsin hullemat. Arvasin, et auto on vahetult Vardja veski juurde kunagi kaevatud kraavis aga ei olnud. Oli infotahvli kõrval, ninaga Nahkanuia poole aga kinni mis kinni. Üldiselt on tee olukord väga kehv kuid metsa vahel ja taga lagendikul rohu all hoiab jää maapinna tugevana. Masin oli esiotsaga läbi jää vajunud ja arvestades kohta, minu masina lamellrehve, tegin koheselt otsuse, et ei hakka ise midagi üritama vaid proovin saada kedagi endale appi.
Masina juures toimetas noormees. Üksi. Küsimusele miks ta siin on, vastas ta, et soovis sõita Tapale Loode tänavale sõjaväeossa ning GPS valetas. Küllap ma oleksin olnud pisut sõbralikum aga mulle tundus kohe, et poiss on purjus. Kui küsisin, oli esimene vastus kiire ja eitav kuid kui ta mulle GPS pealt oma asukohta demonstreeris, ei jätnud hingeõhk kahtlust. Teist korda ta enam tagasi ei ajanud ka.
Ühesõnaga oli tüüp enda arvates Tapal. Nii ütles ta ka sõbrale, kes talle parasjagu helistas või vastupidi. Segasin ta kõnele ebaviisakalt vahele ja täpsustasin, et Tapast on asi väga kaugel, ta on sisuliselt Endla looduskaitseala keskel, poolenisti rabas, Tapalt mitukümmend kilomeetrit eemal. Siis võtsin oma telefoni ja asusin abi otsima.
Katsuge kell 7 varahommikul kellelgi selgitada, mida teeb punane sõiduato Opel koos poolpurjus sõjaväelasega Vardja lagendikul. Neilil kulus üksjagu küsimusi, et seda mõista kuid mulle meeldis ta vastus. Ta ütles, et tuleb 9 paiku. Sama kaua läks aega konstaabel Mati Seirel, keda ma teavitasin purjus juhist. Kaalusin kõnet Matile pikalt, sest ilmselgelt ei olnud noormees huvitatud politsei asjasse segamisest. Samas ei ole mina kodaniku ja isana huvitatud purjus inimestest autoroolis. Igatahes oli nüüd ka politsei asjast teadlik ja mina püüdsin oma masinat võimalikult väikeste kahjudega teele koju tagasi juhtida.
Kuidas asjad edasi kulgevad, selgub paari lähitunni jooksul. Noormehel soovitasin kuni abi saabumiseni ennast välja puhata. Võib olla päästab see sunnitud puhkepaus ta politsei karistusest, juhul kui politsei kuidagi reageerida otsustab.
Postituse alguses toodud foto on tehtud meie eilsel jalutuskäigul Vardjale. Auto on kinni tagaplaanil paistva kuuse juures, sellest pisut vasakul.