Hommikul hakkas Nahkanuial lörtsi sadama. Kui ma mõnda aega heietasin lootust, et heitlik sügisilm pöördub, siis lõunaks matsin selle mõtte maha. Lootus teha neid asju mida oleksin tahtnud kahaness pöördvõrdeliselt märja lume kihi kosumisega väljas. Pidin ju niidukiga ringe tegema aga kui ma välja läksin, piisas kahest sammust murul, et mõista kui lootusetu see oleks olnud.
Kuna Mati on minu emaga soojal maal suvitamas, saime Maarjaga tüdruku kõrvalt päris pikalt magada ja hommikukohvi nautida. Muidugi kui varesena kraaksuva pisipõnni kõrval üldse midagi “nautimiseks” nimetada saab. Lõplikult äratas meid korstnapühkija Maidu telefonikõne, kes hakkas kohe kohale jõudma ning juba ma jooksingi välja, et redel sauna katuselt maja katusele ümber tõsta.
Korstnapühkija Maidu osutus toredaks ja asjalikuks inimeseks ning ma soovitan teda soojalt (kontakti saab minu käest). Mul on nüüd kõik lõõrid puhtad ja maja kütteperioodiks täiesti valmis. Tunnistan, et ma polnud Nipi korstnasse maja ostmisest saadik isegi mitte vaadanud. Ja kuna korsten tõmbas, polnud põhjust seda teha. Viimasel ajal olen täheldanud endas teatavat paranoiat, mis eelkõige väljendub lauritsahirmus ja selle vältimiseks olen ma valmis tegema (peaaegu) mida iganes.
Korsten puhas, otsustasin välja minna ja pisut puid laduda. Tuppa oli neid kütmiseks niikuinii tarvis. Toimetasingi lörtsisajus hulk aega ja sain puuhunnikust üle poole ulu alla. Kõik sellesse seina kuhu virna ladusin ei mahtunud ja ma arvan, et homme jätkan sealt kus täna töö pooleli jäi. Puid ei saa välja jätta, sest need on täiesti märjad ja ei lähe põlema ka siis kui ma hakatuseks viis kilo makulatuuri hakkama panen. Kuigi kile on vahelduva eduga puukoormal peal, saab vihm ja märg ikka küttele ligi ning tulemuseks sussitame toas nii et seda nägu.
Tegelikult mulle meeldib toas olla ja pole midagi paremat kui sellist otsust toetab halb ilm. Vaheldust on tarvis ja ideaalne kui seda saab ilma, et eksisteeriks mingisugune sisemine või välimine surve. Täna see peaaegu oli nii.ˇ
