2017 aasta oli minu jaoks väga keeruline. Sellesse mahtus palju ebameeldivat kuid usutavasti veelgi rohkem meeldivat. Kui ebameeldivale võib taha kirjutada rahanumbri, saab meeldivat saab mõõta läbi saadud kogemuste, eneseteostuse ning tekkinud vaimsete ja füüsiliste harjumuste.
Niisamuti saab 2017 aasta jagada osadeks subjektiivsete ja objektiivsete mõjurite abil. Viimaste hulka kuulub kahtlemata ülivihmane ja soe sügis. Kuna osutasin terve suve vastupidiselt oma varasemale töökogemusele jaekaubanduses muruniitmise teenust, sain esimesed vitsad kätte augusti lõpus ja seejärel septembris, kui pidevad vihmasajud mind tegutseda ei lasknud. Viimaseks piisaks karikas sai aga 19. detsembril avastatud uputus sansõlmes.
Algselt torulekkest tekkinud uputusest sai pärast kahe purunenud liitmiku vahetamist õudusunenägu, mis kestab tänaseni. Kuna veetase maapinnas on kõrge, voolab see igasse allpool veepiiri olevasse tühimikku, milleks minu kuivkäimlast ümberehitatud vundamendialune sansõlm on ideaalne ning sunnib mind sõltuvalt ilmast iga 3-5 tunni tagant käima reoveepumpa sisse lülitamas.
Reoveepump teeb oma tööd hästi kuid ei ole lõplikult ülesannete kõrgusel, sest pumpa sisse ja välja lülitav ujuk asub seadme ülaosas ja soovitud veepiirist allpool. Teisisõnu pole tavaline reoveepump mõeldud ühegi ruumi täielikult tühjaks pumpamiseks. Et käsitsi ujuki tõstmine ja selleks igakordne sansõlme lahtikiskumine ära jääks, lahendasin ülesande hoopis nii, et fikseerisin ujuki tööasendisse ja saan nüüd pumba käivitada nö juhtmest ehk vooluvõrku ühendades.
See pole aga kõik. Ka imbsüsteem on umbes ja ajab vett sisse. Seega pean ka seal sama tegema, et vesi ikka ära voolaks. Näituseks eile Kommunaali poolt tühjaks tõmmatud 3 kandine paak oli 24 tunniga uuesti praktiliselt maapinnani. Nii ongi teine pump paagis ja lükkab sealt liigse vee välja.
Mõtlen omaette olles kuidas see kõik väljastpoolt paistab. Ma ei ole oma probleemiga ainus ega kuidagi eristuv. Neid inimesi on palju aga ega enamik ei räägi ju oma muredest blogis või mujal meedias. Saadakse kuidagi hakkama ja niikaua kui suudetakse selliseid olukordi näha igapäevaelu osana, elatakse üle. Kui enam mitte, minnakse minema. On paremaid kohti elamiseks.
2 kommentaari
No hääd ikkagi aastaks käesolevaks. Vaat Sina oled kauem maakohas elanud kui mina.Niiet ehk lubad mul veel sinisilmne olla. On ehk ka meie olud,ma pean silmas naabreid ,erinevad.Minul on siin naabrid,üks kilomeeter ja teised poolteist kilomeetrit eemal,kes on mind alati igasuguste probleemide puhul aidanud. Olgu selleks siis puude metsast välja toomine või lammastele heina muretsemine või lapse järel vaatamine või mis iganes muu..
Aga.
Su lapsed kasvavad heas keskkonnas ja Su meel saab alati kosutet kui läed õhtul õue ja seal on vaikus ja siis tunned,et ei vahetaks seda miski muu koha vastu eal. Jah,mõnikord ikkagi tungib sinna sisse ,et muru on vaja niita ja seda on vaja teha ja see on veel täiesti tegemata ja selle teise asja jaoks pole üldse raha…Aga siis,kuulad kuis mets on.Tuul on. Põld on.Vaikus on. Kevadel tuleb see esimene kiivitaja. Lõoke. Talvel tihased käivad .Ja rähn. Suvel rästad ja kährikud :) Su lapsed teavad,kes on metskits.Nad on kuulnud kuidas sokk köhib.Rebane haugub.Need on kaduvad teadmised.Aga meie lapsed kasvavad selle keskel, see kõik teeb nad rikkamaks.See,et me saame seda veel edasi anda on väärtus.Ära kahtle.Sa oled õiges kohas.Tervitavad Ingid.
Roodeviku talust.
Ingi jutt jumala õige.
Ilm on kõikidel sama. Küll tuleb keldrisse vett, kaev uputab, metsavedu takerdub, mõni tee on vee all. Eestlane on tuhandeid aastaid kõik need üle elanud. Polnud elektrit ega pumpasid. Maaelu väärtused kaaluvad sekeldused üles. Minu arvamus on, et selline ongi elu. Igal omad mured.
Pealegi olete nii noored veel ):
Tervitades Imbi Vaolt ja Tallinnast.