Seiklesin täna Piibe külas. Tee viis mind esmalt Põrgupõhja tallu, mis asub Piibe silla lähedal. Peremees Ivariga käisime silla risti ja põiki läbi ning ma kasutasin juhust, et nii enda kui fotoaparaadi mälukaarti oluliste detailidega värskendada. Ehk Nahkanuia ajaveebi lugeja pole märganudki aga vanadpildid.net keskkonnas üht Piibe silla kohta tehtud kommentaari kommenteerides astusin suurelt ämbrisse. Oli nii häbi, et otsustasin silla oma silmaga üle kaeda.
Tundus tõepoolest, et suurem osa silla kividest võib olla senini säilinud silla muldes. Osa neist oli kenasti näha, teised tuleb välja kaevata ning nende asukohta aitab määrata maapinna profiil. Üldiselt on silla kaks allesjäänud kaart ohtlikult lagunemas, sest vihmavesi on oma töö teinud. Sild vajaks hädasti rahasüsti. Peremehel on küll suured plaanid tehtud, mis hõlmavad endas ka jõe paisutamist aga vahendeid napib sellekski. Siiski on osa jõekaldast puhastatud ja plaane jagub ka jõe Jõgeva poolsele kaldale.
Jõgeva poolsel kaldal asus omal ajal Piibe kõrts. Sellel fotol on siin on näha esimese vabariigi ajal kõrtsi kohal olnud suurema hoone ots. Kas see on omaaegne kõrts või hilisem rehielamu, ma öelda veel ei oska. Sama hoone lõunaküljel oli näha veel teinegi sideaineta laotud suurem vundament, mis kah võiks pretendeerida kõrtsihoonele. Kuidas see ka ei ole, ehitati näha oleva hoone vundamendi põhjapoolsesse otsa, sellega risti, elumaja-laut, mille alumine korrus kuulus loomadele ja teine inimestele. Arvestades hoone kõrgemaks laotud vundamendi kivide suurust ja tahutud olekut, pole nende päritolu vaja kaugelt otsida. Hunnik kvaliteetset graniiti oli saadaval pärast Piibe silla purustamist 41-l aastal.
Põnevaks leiuks võib pidada ka truubikohta vana teetammi all. Ühes oma postituses kirjutasin ma Eestimaa Stonehenge’st ja see väikerajatis võiks oma olemuselt mahtuda just sellise klassifikatsiooni alla. Suurtest ja kandilistest kiviplokkidest seguta laotud kandiline veevoolukanal meenutab pigem käiku mõnda vanasse püramiidi kui teetruupi! Võib olla seda silmas pidades ongi metsloomad selle käigu olevat sobivama neile uruks ja poegade ilmaletoomise kohaks.
Sillast rääkides ei saa mainimata jätta sedagi, et hommikul põikas Nahkanuialt läbi Hillar Ümar, kes toimetas minuni selle postituse kommentaariumis siin lubatud Saksa kunstniku Raebigeri joonistuse aastast 1941. Sellel võib näha mehi ja masinaid ületamas Koeru lähedal mingit silda, mis elava ettekujutuse korral võiks ka Piibe olla. Igatahes sai Hillariga kokku lepitud Piibe silla kohta käiva materjali koondamine üheks põhjalikumaks postituseks. Võtan selle endale päevakorda aga ma arvan, et niipea seda loota ei maksa. Eeltöö võtab aega!
Ivari juurest Põrgupõhjalt sõitsin edasi Piibe küla teise otsa, kus käisin ära Toodamäe talus Bremetite peres ja põikasin korra sisse ka Trakside juurde. Eesmärk oli leida vanu pilte. Ühe osa oma saagist sokutasingi juba vanadpildid. net üles. Tänu Aino Bremetile täienes see veebikeskkond jällegi mitme seninägematu vaate võrra. Näiteks tean nii mina kui lugejad nüüd seda, milline nägi 50-ndatel välja Põltsamaa jõe süvendaja või kuidas toimus Seljamäe külje all kraavi kaevamine. Aitäh talle ja tema abikaasale!
Traksidest on selles ajaveebis möödaminnes pisut juttu olnud. Üks perepoegadest, Eldor Traks nimelt on kirjutanud raamatu “Valu värv on punane”, kus ta räägib sellest, mis juhtus tema ja tema perega punase võõrvõimu saabudes. Praegu elab mehe isatalus Vanakaevul tema vend oma abikaasaga. Polnud imestada, et pärast kõike seda kus see pere olnud on, neil vanemast ajast fotosid järel polnud.
Koju jõudsin kui hakkas hämarduma. Naine oli minu õetütrega jõudnud terve mäe lehti selle ajaga kokku riisuda. Vot on elu! Mees ajab küla peal mingit ebamäärast eesti asja ja naine rabagu kodus! Oli häbi ja ei olnud ka …
3 kommentaari
Arvatavasti oli paras hunnik Piibe silla kvalitset graniiti saadaval juba peale 1875. aastat, peale silla valmimist. Kindlasti jäi üle kive, mis täpselt paika ei sobinud või mis olid muidu liigsed või purunesid ehitamise käigus. Selle loogika järgi võiks lõunapoolsema hoone ehitamise dateerida Piibe silla valmimise järgsesse aega.
Peale 1944. a. silla lõhkumist põles maha ka Piibe kõrts ja seda enam ei taastatudki.
Saksa ajal oli Piibe silla juures Omakaitse ööpäevaringne valve. Valvemeeskonna jaoks oli ehitatud palkidest hoone, mille katuseks olid tsingitud saksa punkrikaared. Üks punkrikaar vedeles veel hiljuti silla ida poolses küljes, võsas.
Mis silla passi puutub… päris kogu terminoloogiat ei suutnud tõlketöös läbi hammustada, saatsin eksperdile edasi. Nii kui valmis, panen meili :)
päikest!
Põnevaks leiuks võib pidada ka truubikohta vana teetammi all.
Käisin täna seal vaatamas ja mingid loomad(kährik,rebane, mäger või keegi teine) on selle oma koduks teinud.
Mind nähes jooksid mingid tegelased sinna varju ja lähedale minnes selgus, et suured rajad suunduvad truubist sisse.Kaugemalt on kõik puhtaks kaevatud ja korrastatud.Kevadel oli ainult meeter maad puhas.