Väljas ulub tuul ja lapsed magavad. Meie Maarjaga istume kamina ees ja räägime päeva sündmustest. Muu hulgas tuli jutuks ka Mati tänane lasteaiapäev, eriti need jutud või jutukatked, mis tema päevasündmuste ülevaatest Maarjale meelde jäid.
Üks poiss olevat öelnud Matile nii: “Minu (poisi) isa läheb politseisse ja laseb su isa (minu) maha.” Politseisse olevat olnud tarvis minna püssi saamiseks. Teise poisiga olevat lugu olnud lihtsam. Too lihtsalt tuli ja ütles Matile “sa oled sitt”, mille peale Mati vastas, et “ise oled”.
Teate, see ei ole naljakas! Mulle ei meeldi lapsed, kelle sõnum oma mängukaaslasele on tema isa tapmine. Kust sellised jutud tulevad? Kas kodust? Või mõtles laps selle ise välja? Mind isiklikult see väga ei häiri, sest paljugi millest kodudes räägitakse. Aga see ei ole laste jutt ning kui üks laps nii räägib, on midagi kuskil väga valesti. Sest sitt sitaks, paljugi mis lapsed ütlevad, kuid tapmise loo peale ise tulla … no ma ei tea.
Hiljuti sain telefonikõne hääle järgi varases puberteedieas noorukilt. Poiss tegi omast arust nalja kui suvalisel numbril helistades roppusi ütles. See oli sekundite küsimus kui ma teadsin kus ta elab ja isegi seda, mis tema ema nimi on. Siis palus ta andeks aga mulle jäi mõistetamatuks teo tegemise vajadus. Kas rõvedused on ainus, millest tänapäeval lapsed rõõmu tunnevad? Ja kui see algab juba lasteaias, ei kujuta ettegi mida nad mõne aasta pärast tegema hakkavad.
7 kommentaari
Me saame nendele probleemidele läheneda paljude nurkade alt, näiteks:
Filosofiliselt on sellised nähud paratamatud ja ainult idealist võib loota, et tuleb kunagi aeg, mil mitte keegi ei ütle mitte kellelegi, mitte kunagi, “sitt” või veel midagi hullemat. Meil tuleb sellega leppida nagu tuleb jänesel leppida hundi või kähriku viibimisega või mitte viibimisega tema kodumetsas.
Pedagoogiliselt ei tohi me selliste nähtudega muidugi leppida, sest kui keegi ei reageeri siis paljud ei saagi teada, mis on õige, sest paljude vanemadki ei tea mis on õige. Lisaks arvavavad paljud, et see mis tuleb telekast ongi nimelt see õige.
Väga hea näide pseudoteemast (kus on argipäevaseid toimetusi kajastavad turunduspostitused?). Sita osas ei võta sõna aga maha laskmine (Hillar juba mainis telksu) – kas ei ole mitte NN mehed need, kes puust ja millest iganes AK47 replikate, muude tapariistadega siin ajaveebis kõvasti poseerinud on? Tundub, et lastel on ratsionaalne peegeldus tegelikkusest – kui on relv, tuleb ju kedagi maha lasta? Sekundaarne on siis, kas kellegi isa või midagi muud – lihtne!
Ma vist isegi tean, millisest poisist jutt käib (maha laskmise jutt). Kuuldavasti on ta seal teisigi ähvardanud ja üpris rumalasti räägib ta aegajalt ikka ka. Mu lapski on vahest koju tulnud ja öelnud mõne ropu sõna, siis on saanud ikka keelata, et nii ei tohi. Aga ta ütleb, et …. ütles ka nii.
Lapsed räägivad selliseid asju arvatavasti ilma sügavamalt mõtlemata. Multifilmides ja telekas ja arvutimängudes käib tapmine kogu aeg, pole raske rääkida kellegi tapmisest. Tundub, et mänguliselt tapmine on sama igapäevane kui söömine. Sõda mängides ju ka tapetakse. Aga lapse jaoks on see mäng nagu iga teinegi, arvatavasti päris surm pole neile kohale jõudnud. Teine asi on muidugi kodune kasvatus või selle puudumine. Samas ma ise olen ju teoreetik, vist ei peakski tegelikult siin sõna võtma. :)
Matil on tõepoolest puust relvad aga tema polnud see, kes ähvardas teise lapse isa maha lasta. Soovimata keskkonna mõjusid alahinnata olen siiski seisukohal, et antud näites pole need kaks asja seotud. Loodan väga, et see nii ka jääb ning et Mati kodune kasvatus vaatamata mängurelvade rohkusele tapmisel igapäevaseks ei lase muutuda nagu Ahto viitab.
Ma loodan, et oli selge, et pidasin silmas rohkem selle teise poisi kodust kasvatust antud hetkel. Aga sinu poisist rääkides, kedagi ta ju ikka nende puust püssidega sihib? Kasvõi mõttelist “vaenlast”, kes on vaja kõrvaldada. Olgem siiski realistid, tegelikkuses fantaseerivad lapsed ju kellegi oma püssiga “maha laskmisest”, nagu filmidest nähtud. Päris surmast nad ei mõtle. Ise olen olnud samasugune.
Muidugi sihib ja tulistab Mattis oma puust püssidega vaenlasi, kes kardetavasti enamikul juhtudel inimsoost on. Minu mõte jooksis seda rada pidi, et nagu Sinulgi, olid sõjamängud minu lemmikmängud. Ja kuigi ma nende mängude käigus pidevalt kujuteldavaid vaenlasi tapsin, ei jõudnud ma kunagi selleni, et see oleks kuidagi üle kandunud (kasvõi salasoovina) reaalmaailma. Polnud selliseid ähvardusi sõprade või nende isade suunas. Pole siiani.