Sattusin hiljuti juttu puhuma ühe vanaprouaga ning muu hulgas avanes mul võimalus tutvuda tema pildialbumite sisuga. Neid vaadates selgus, et “koor” oli sealt juba riisutud. Ma ei saanud täpselt aru kas mees, kes seda tegi (tuntud inimene muideks), pidi võetud pildid tagasi tooma või mitte aga mul läks äkitselt kops üle maksa.
Inimestega suheldes selgub ikka kuidas pildid või ka vanakraam kogujate kätte jõuab. Väga sageli kasutatakse ära inimeste lihtsameelsust ning asjad petetakse neilt välja. Kindlasti pole tegemist klassikalise pettusega, sest paljude jaoks ei oma äraantud fotod perealbumist või siis mööblitükid pööningult mingit väärtust. Nad ei kasuta neid ja mis peamine, arvatakse, et heal eesmärgil võib need loovutada küll. Pettus ise seisneb selles, et neil asjadel on tegelikult väärtus mida koguja teab aga mida ta ei avalikusta.
Miks see mind häirib? Neile, kellele sedasorti mõtisklused ei meeldi, pakun koheselt välja ainuvõimaliku variandi – kadedus. Aga iseendale meeldib mulle pigem see versioon, kus tasuta saadud asjade eest ei ole minu arvates õiglane raha küsida või siis vähemalt võiks neid teiste missioonitundega asjaarmastajatega jagada või anda omanikule vähimana tagasi omandatud fotode kvaliteetsed koopiad – tulevastele küsijatele. Minu algatatud projekt vanadpildid.net jagama muidugi ei kutsu, sest mis “kasu” on fotodest ilusas pildiraamatus kui need on juba kehva kvaliteediga kusagil odavas internetikeskkonnas avaldatud? Kes sellist raamatut ikka osta tahab?
See on moraali ja õigluse küsimus, juriidiliselt on ju asjad korrektsed. Fotod on üle antud poolte kokkuleppel ning kuuluvad pärast üleandmist uuele omanikule, kes võib nendega toimetada oma äranägemise järgi. Ja ikkagi oli mul tolle vanaproua juures ääretult kurb olla, sest hing ei tahtnud kuidagi leppida asjaoluga, et fotod, millest kõik oleksid võinud osa saada, on nüüd ühe, tegelikult isegi mitte Koeru kandi mehe käes. Kas need avalikustatakse, kuidas need avalikustatakse, palju me nende nägemise eest maksma peame?1
Aga vanadpildid.net on loodud ja katsume toime tulla. Enamik väärt fotosid selles kogus on mulle avaldamiseks andnud kohalikud inimesed. Tasuta kuid “õigusega” jätta foto oma albumisse! Digitaalne koopia kärab mulle küll ja loodetavasti oskavad albumite pärijad neile üle antud vanadest piltidest lugu pidada.
Mida lugejad sellest teemast, nii segaselt kui see esitatud on, arvavad? Millised on teie kokkupputed vanavara või vanade fotode kogujatega? Kas tasuta saadud fotode avaldamine raamatutena on kunagi teile mingeid probleeme tekitanud? Milline võiks ideaalis olla ühe vana fotoalbumi saatnus ning kes ja kuidas võiks neid kasutada? Mida arvate?
- On muidugi selge, et kvaliteetselt arhiveerimine maksab raha ja selle eest õiglast tasu maksta pole vähemalt mulle probleem! Samas paneb imestama muuseumide poolt piiratud kasutusõigus fotodele, mille autorid ega õigusjärgsed pärijad nad pole! [↩]
7 kommentaari
Järvamaa kuulsamaid füüsiliste fotode kokkuajajaid peaks olema R.V. – tema kogudest peaks saama aga järelepärimisi ja koopiaid teha?
Kõige hullem minu arvates on see, et fotode “kinkimisega” võib kaduma minna lugu mis käib kaasas iga fotoga. Vaevalt, et vanavaraärikas viitsib alati süveneda.
Minu poolt mainitud fotokoguja on sellise kaliibriga, et alla albumi kaasa ei võta, nii et jutt käib ilmselt kellestki teisest, P.S. on ta pigem eetiline koguja.
Kopikate eest vanade asjade välja petmine on eetikaküsimus ja see viimane on asi, mida tuleb tikutulega taga otsida. Inimesed on ju ahned. Miks mitte “osta” mõnelt vanainimesselt 3 krooni tk vanu postkaarte ja need ise 100 krooni tk edasi müüa. Kahjuks umbes selline ongi paljude vanavara kokkuostjate äriplaan.
See mees kellest postituses jutt ei ole Sinu mainitud R.V.
Kusjuures võtab küll alla albumi. :) Minu vanatädil olid mõned pildid mille vastu ta huvi tundis.
Eetikaga on nagu ilugagi, selle määr on indiviiditi väga erinev ning sõltub vaatajast. :)
Ahtoga 100% nõus. See oli ka minu postituse üks põhiküsimusi!
Avastasin endale ka hiljuti lummava vanade fotode maailma ning alustasin nende kogumisega. Sattusin sellele blogi sissekandele toksides google otsi sõnadeks vana foto. Olen senised fotod ostnud osta.ee keskkonnast. Proovin müüjalt piltide kohta saada niipalju infot kui võimalik sest nendele piltidele on ju jäädvustatud ajalugu ja saatused. Pean tunnistama, et natuke imelik on tõepoolest osta fotosid võõraste inimestega. Leian, et raamatus avaldamine on veel väga hea variant. Olen sattunud foorumites lugema, kus inimesed põletavad vanu postkaarte ja fotosid kuna on leidnud need näiteks äsja ostetud majast ja neile ei tähenda pilt või vana postkaart mitte midagi. Ma arvan, et see on hullem saatus kui see, et selle saab oma valdusesse mõni inimene kes selle väärtust oskab hinnata. Naljakas on jah inimeste mälestustega kaubelda kuid kaubeldakse ju vägagi kummaliste asjadega…Loomulikult taunin fotode välja petmist! Ise unistan vanade fotode/postkaardi ateljee avamisest. Ideaalne vana fotoalbumi saatus olekski vist kuhugi ateljeesse väljanäitusele jõuda. Fotomuuseum vist ei jõua ju ka kogu eesti rahva vanad fotod vastu võtta…osaliselt jääbki mingi osa ringlema kogujate kätte. Ise muretsen sellepärast, et selles ringluses kaob palju olulist informatisooni foto algupära ja seal kujutatu kohta. Samas annab see ringlus ka oma võlu, et kus ta kõik ringelnud on…