Millest küll kirjutada pühapäeva õhtul kui nädalavahetuse kahe päevaga midagi käegakatsutavalt kasulikku teha pole saanudki? Tuleb ilmselt võtta vabalt ja lasta asjadel minna. Et kui ei tule loomingulist impulssi, siis ei tule.
Eile udutas rohkem kui pool päeva ja tundus mõistlikuna tööasjus Tartus ära käia. Ega selle jamaga, mil nimeks Eestimaa ilm, eriti enam väljas olla ei tahagi. Mis sa seal ikka teed, kui kõik otsast lõpuni läbi vettinud ja märga tuleb aina juurde. Kah mul talv või asi. :) Praegugi undab väljas tuul ja mulle tundus, et kuulsin vihma krabinat.
Kui ma täna lõpuks välja sain, jäid vihmaveerennid ikka viimastest puulehtedest puhastamata. Nii mõnus on hommikupoole toas olla, köögis naise ja lastega hommikusööki nautida ja siis pisut oma arvutiasju ajada. Nii jõuangi ma välja alles siis kui päike (mida nagu polaaröös meil pool aastat näha pole) juba kõrges kaares üle puulatvade käib. Siiski suutsin õue viimastest õunapuulehtedest ära riisuda ning kompostihunnikusse (loe: mäkke) kärutada, mutimullahunnikud laiali riisuda ja puud tuppa kanda. Selliste ilmadega nagu praegu tuleb ahi soojaks ajada üle päeva, muidu läheb toas saunaks.
Kõige lõpuks määrisin veel kolme ukse hinged ära. See kägin, mis neist kostus võis ju vanade asjade ja häälte armastajale linnulauluna tundada aga lõpuks viskas see isegi minul kopsu üle maksa. :) Tahad õhtul minna kööki midagi võtma, tüdruk teises toas üleval. Hiilid vetsu, sama lugu. Nüüd saab seda teha inimese kombel!
Ja ongi tänaseks kõik. Lõppu veel üks pilt lastest (sellised murjamid nad ongi) ja tuttu.
