Hiljutine kommentaar postitusele “Ilse Mänd mälestused – I osa” viis jutu metsavendadele. Kahjuks ei tea ma kohalikest metsas olnud meestest palju, kuigi olen läbi lugenud enamiku sellel teemal välja antud raamatutest. Blogis on küll juttu olnud Nahkanuia külas Kõrsi talus olnud õhuvaatluspunkti rünnak1 metsavendade poolt aga seal puuduvad absoluutselt igasugused nimed. Kes, miks ja mis tulemustega – ei tea!
Üks pikemaid viiteid Koeru kandi metsavendadele leidub Alfred Käärmann’i raamatus “Surmavaenlase vastu” (lk. 158-161), mille ma siinkohal ka ära toon. Selles loos on mainitud metsavend Endel Villemi p. Saksbergi, kes oli kõigi eelduste kohaselt Nippi Kõrsi talu rajanud Aleksander Saksbergi vennapoeg. Mainitud on ka Jõekülast Vahelaane talust pärit Eduard Holmi. Tean, et selles talus oli minu emapoolne vanaema Velda Alusaar mõnda aega teenijaks. Kindlasti teaks Holmidest rääkida tema hilisem abikaasa ja minu nüüdseks surnud vanaisa Erich Schwarzstein (01.03.1927-03.03.2002), kes elas Jõekülas Tõnu talus. Vahelaane ja Tõnu olid naabertalud.
Kõik mainitud külad asuvad Nahkanuia vahetus naabruses (Rõhu, Metsanurga) või siis lihtsalt lähedal (Merja, Jõeküla).
Head lugemist!
“Kirja pandud minu kauaaegse vangikaaslasee Arnold Lindermanni jutust:
”1945. a. suvel suure haarangu ajal oli Järvamaa NKVD staap meie majas Räägumetsa talus.
Minu ema Anna Lindermann rääkis mulle, et meie majja toodi metsast kinni võetud haavatud metsavend Endel Villemi p. Saksberg, kes oli pärit Rõhu külast Matsi talust. Samal päeval, pärast mehe kinnivõtmist, tuli Saksbergi naine ise metsast välja meie tallu ja andis end venelaste kätte, kes teda kohe peksma hakkasid traadist nuudiga, mis oli meie majas vaipade kloppimiseks. Seda nägi pealt minu ema. Pärast peksmist pandi see õnnetu naine kinni meie aita, tema haavatud mees oli juba ära viidud. Aida võti anti päeval minu ema kätte. Kuid öösel võtsid aida võtme enda kätte haarangumehed, kes öösel hulganisti aidas käisid selle naise juures, sel ajal oli aidast kuulda naise nuttu ja karjumist. Kui haarangulised meie majast ära läksid, siis oli selle naise keha aidas rullitud presendi sisse, ta ei liigutanud enam ja tõsteti vankrisse. Näis, et ta oli surnud. Pärast seda ei ole Saksbergi naist enam kuskil nähtud ega temast midagi kuuldud.
Minu vend Johannes Lindermann ise viis meie hobusega haarangu staabi kolu Koeru alevisse.”
Ülaltoodud teksti saatis Arnold Lindermann Mordva vangilaagrist Eesti NSV Ülemnõukogule pärast seda, kui Rahva Hääles oli ilmunud vendade Lindermannide kohta laimav kirjutis. Kirjas Ülemnõukogule oli see sündmus Räägumetsa talus esitatud kui põhjus, miks vana taluperenaine koos poegadega metsa läks ja seal hukka sai. Vastust ei tulnudki.
Endla järvest lääne pool oja kaldalt leiate Räägumetsa talu. Samalt kaardilehelt leiate ka Väinjärvest lõuna pool Rõhu küla. Selline on siis Endla järve äärne lugu.
Eduard Holm, umbes 55 aastat vana, Järvamaalt Väinjärve vallast, Jõekülast, Vahelaane talust. Oli Eesti Vanariigi ajal Isamaaliidus, Saksa ajal põllumajandusjuht külas. Varjus kohe pärast sõda. 1948. a. sügisel oli punker Tapiku metsas, ära andis oma punkrikaaslane Aleksander Laisaar, kes oli läinud külasse, seal kinni võetud ja kes haarangumehed punkri juurde tõi. Holm tapeti punkri juures, kolmas kaaslane Jakovits võeti kinni. Pääses vaid Holmi naine Elfriide, sest Holmil oli uus talvepunker juba valmis tehtud ja tema naine elas seal sees, seda kohta Laisaar ja Jakovits ei teadnud. Holmi naine liitus hiljem Lindermannidega.
Aleksander Laisaar, tüse, keskmist kasvu, umbes 50-aastane mees, oli minuga koos Mordva 10. vangilaagris 1958. a. Kord suvel, pärast vihma istusime baraki seina ääres ja ma nägin, et tema paljas pea oli koledate armidega kaetud. Ütlesin talle: ”Oled vist vana kõrtsikakleja, kuidas sul muidu on pea nii ära äestatud.” ”Kakleja jah,” muigas Laisaar virilalt ja rääkis järgneva loo:
”1941. aastal kui taganes Vene vägi, oli nende hulgas ka üks kohalik kommunist, kes mind tundis. Ta laskis mind kinni võtta kui endise kaitseliitlase. Ega minult küsitud midagi, võeti kaasa ja metsa vahel viidi teelt kõrvale.
Ega ma pauku kuulnudki. Ärkasin, oli hirmus külm, kuidagi ronisin välja haohunniku alt. Püsti ei püsinud, pea oli katki. Roomasin kaua, kellegi trepile, hüüdsin appi, mind peideti ära. Kui sakslased tulid, pandi mind nende laatsaretti. See venelaste väeosa langes vangi, nendega koos ka minu äraandja, kes kohe maha lasti.” ”Ja miks siin siis oled?”, pärisin mina. ”Eks ikka selle kohaliku kommunisti nime nimetamise pärast, mind kuulati haiglas üle, küsiti, kuidas mulle kuulid pähe lasti.” Mulle oli selline nõmedus juba liig ja ma ütlesin: ”Kui sind juba korra taheti ära tappa, no miks sa siis siia veel ootama jäid?” Laisaar ei vastanud mulle ja tema edasisest saatusest ei tea ma midagi.
”Der Unbekannte”. Öösel vastu 24. märtsi 1949 langes Viljandimaal Tamsi külas tsekistide kätte tundmatu metsavend. Olevat end ise maha lasknud, sest tal oli kuuliauk laubal, kui laip oli Paide julgeolekus toolile istuma seatud. Selle mehe pärast pinniti veel minu venda Johannest, keda käsist ja jalust nelja mehega ülestõstetuna kiigutati ja vastu seina löödi. Tean, et see tundmatu metsavend, kes Tamsi külas hukkus, oli keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega ja julge, endine Saksa lendur, nimega Hans.
1949. a. märtsiküüditamisest saadi Räägumetsa talus aegsasti teada. Et Arnold Lindermann end juba varjas, otsustasid ka ema Anna ja Paidest ülekuulamiselt koju saabunud vend Johannes ajutiselt metsa varjule minna. Koju haigevoodisse jäi vaid 73-aastane vanaperemees Hans Lindermann. Ja küüditajad jõudsid ka Räägumetsa tallu. ”Kulak” Hans Hansu poeg Lindermann võeti haigevoodist kaasa, talu rööviti paljaks. Hiljem saabusid kirjad küüditatutelt teatega, et Hans Lindermann olla ühes jaamas tõstetud rongilt välja, surnult või surijana. Õige hõlmast hakati siiski kinni ja adra taga käija jalg ei olnud enam õigel teel.
Merja küas Läänemäe talus oli uusmaasaaja Saarmas, kes kirjutas alla Räägumetsa talu kulakuks tegemisele. Tema poeg oli miilitsas, see lõhkus maha Räägumetsa elumaja ja viis selle Tartusse, kus üles ehitas.
Päinurmes oli punker, kus elasid kaks meest ja kaks naist. 1953. a. sügisel said mõlemad mehed surma, naised elasid talve üle. 1954. aasta aprillis läksid metsavennad Arnold Lindermann ja Ülo Eltermann öösel selle punkri juurde, et aidata naistel sealt ära kolida. Arnold Lindermann:
”Punkris aga olid juba tsekistid, kes meile tule peale tõmbasid. Mina sain pihta 12 automaadikuuli, üks nendest istub praegu jalas. Pääsesime mõlemad. 6. oktoobril 1954 nuhkisid julgeoleku luurajad jahimeeste sildi all üles meie punkri, tulistasid mind jahipüssist 8 mm haavilitega, sain raskelt haavata, osa haavleid on praegu õlas. Samal päeval hukkus punkris meie ema.”
Arnold Lindermann võeti kinni 26. aprillil 1957 Kurista metskonna Pendre vahtkonna metsavahi August Pärna poolt, kes talle mürki sisse andis. Sellele järgnesid teised sissekukkumised, mille tagajärjeks oli kohtuprotsess. Aeg oli jõudnud juba niikaugele, et metsavendadega tegeles sõjatribunali kõrval ka ülemkohus.
ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium koosseisus eesistuja Pihoja, rahvakaasistujad Veimann ja Arro, sekretär Gutkina, prokurör Jakobson advokaatide Aidi, Levini, Kattai ja Glickmanni osavõtul vaatas Tallinnas 7., 8. ja 9. oktoobril 1957. a. kinnisel istungil läbi nende kriminaalasja. Karistused olid järgmised:
- Lindermann, Arnold Hansu p. sünd. 1911. a. Paide raj. Metsanurga külas – 25+5.
- Lindermann, Johannes Hansu p. sünd. 1905. a. Paide raj. Metsanurga külas – 25+5.
- Holm, Elfriide Karli t. sünd. 1929. a. Paide raj. Järva-Jaani alevis (varjas dets. 1944-27. apr. 1957) – 10+5.
- Turu, Olev Johannes p. sünd. 1929. a. Väike-Maarja raj. Olju külas – 25+5.
- Karu, Lembit Hindreku p. sünd. 1925. a. Väike-Maarja raj. Rakke k/n, kes oli juba vangis.
- Kruleht, Linda Jüri t. sünd. 1913. a. Türi linnas. 1951. a. oli abistaja. 1957. a. 1. mail saadi tema poolt kätte Olev Turu – 10+5.
- Toode, Otto Otto p. sünd. 1924. a. Jõgeva raj. Selli külas. 1954. a. sügisest abistaja – 10+5.
In memoriam! Mõlemad vennad Lindermannid on nüüd surnud ja maetud Koeru uuele kalmistule. Arnold jõudis veel nne surma püstitada varem surnud venna Johannese ja enda nimega hauakivi. ”Ega pärast meid seda keegi enam ei tee,” ütles ta.
Räägumetsa talu kaotati maa pealt ära. Neil maadel olevat nüüd Räägu-nimeline vahtkond. Vennad Lindermannid elasid oma viimased eluaastad Merja külas, kadunud kolmanda venna naisele kuuluvas Läänemäe talus. ”Ma usun jääaja tulekut. Et aga muistne Merja küla uuesti elusse ärkaks, seda ma ei usu enam.” Need olid Arnold Lindermanni viimsed sõnad mulle meie lahkumisel, juunis 1989.“
- vaata ka 9. juuni postitust “Mida uut ma teada sain“ [↩]
13 kommentaari
Vahepeal tuli nimi meelde- Erich Karuks (Kaaruks?). Lindermanniga oli seotust niipealju, er viimane olla kogemata vangis olles tema ühe peidupaiga välja rääkinud. Kas sellele ka kinnivõtmine järgnes, ei tea, aga (külajutt!) kui Karuks siis ükskord laibana metsast kätte saadi, löödud ta laubast nael läbi ja sedasi puu külge kinni, mässumeelsetele “õpetuseks”. Kui külarahvas surnukeha juurde lilli tõi, korjasid kohalikud esimesed komnoored need lilled ära ja viskasid minema. Kuuskümmend aastat hiljem oli kohalike mutikeste, endiste lilletoojate ja -äraviskajate vahel kana kitkuda, seda olen lausa ise kuulma sattunud.
Muide- vabandust, küsimus Vahuküla kõrtsi kohta oli ajendatud valesti loetud talunimest. Kõrsi, mitte Kõrtsi!
Karuksi nimi iseenesest on tuttav aga ma ei ole kindel millega seoses ma seda kuulnud olen.
Kui küsida tohib siis millises külas see mainitud mutikeste kanakitkumine aset leidis?
Liigvalla külas elasid need inimesed, see on Rakke valla piiri peal. Kunagi ammu olevat küla Järvamaa alla kuulunud.
Lillede ärakorjaja on nüüdseks teiselpool Hadest. Eks siin on ikka tegemist oma aja inimestega, võtad kõik ükshaaval ette – kenad ja sõbralikud tädikesed kõik, aga ajas tehtud valikud lõid kiilu eludele vahele.
Väga huvitav lugemine. Meenub, et ka Vahukülas oli Punataga metsas (nii seda kutsutakse) metsavaendade punker. Olen selle hilisemaid jäänuseid ka ise näinud. Kas Ilse sellest midagi teadis rääkida? Oleks põnev selle kohta rohkem teada.
Olen ka ise sellest punkrist kuulnud vanaema rääkivat aga meelde pole jäänud suurt midagi. Võib olla, et selles punkris elas ka Ilse vend Ernst ajal kui ta metsas oli aga ma pole kindel. Vaevalt, et keegi meie omadest selle punkri kohta enam näidata oskab aga uurin tädilt kas ja kui palju tema sellest mäletab.
Punkri asukohta ma tean, kuid aastate jooksul on sellest vähe säilinud.Väga oleks mind huvitanud selle ajalugu, kes seal redutasid ja mis neist sai.Olen lapsepõlves samuti midagi kuulnud antud punkrist ja sellega seotud sündmustest, kuid kahjuks pole enam meeles ühtegi fakti.
Igal juhul ootan huviga, kas sul õnnestub midagi teada saada!
Mina jälle ei tea punkri asukohta. Kui sobib, võiksime seda teinekord koos otsima minna!?
Tegin tädile kiire kõne ja siin on see, mis temal omakorda meeles oli.
Punkris olnutest meenus tal kolm nime: Ilse vend Ernst Mänd, Laari Olevi vend Helmut Roose ja Kabritsa Volli. Ernst Mänd läks metsa hirmust, et venelased saavad teada tema teenimisest Saksa sõjaväes, kus ta teenis kahel korral: esimene kord vabatahtlikult, teine kord mobilisatsiooniga. Hiljem võeti ta lisaks veel vene sõjaväkke, kust ta plehku pani.
Metsavendadest pidi olema midagi olemas Koeru muuseumil. Vist sellest, kuidas metsavennad vallamaja ründasid, ja sealt vangivõetud kaasvõitlejaid vabastada üritasid. Pean kontrollima.
Tädi väitis ka olevat lugenud Ernst’i toimikut, kus ülekuulamisel tuvastati bandiitliku grupi nimi – “za rodinu”. :) Tahaks seda isegi näha. Tuleb minna Tallinna arhiividesse kaevama.
Ja siis lõpuks veel see, et mammi (Ilse) teadis punkri asukohta väga hästi, sest käis sinna meestele süüa viimas.
Tänud nähtud vaeva eest. Kavatsen ka ise lähipäevil Koeru muuseumi külastada ja vaadata, mis neil seal huvitavat leidub.
Ära siis imesta, kui mingi aeg olen värava taga ja teeme väikese treti metsa. Ma lähen igaks juhuks mõni päev ja otsin selle uuesti eelnevalt ülesse, muidu võin veel häbisse jääda:)
Minu idee on selline, juhul kui sa vähegi viitsid sellega tegeleda ja Tallinnas arhiivi tuustima lähed, hiljem kokku panna terviklik lugu otsast lõpuni.Ma tegelen veel paari inimese ülekuulamisega, eks näis, mis neil antud looga veel menub.
…”eks Räägumetsa kandis tegutsesid julgesti ka salakütid. Kord läks üks metsvaht Räägumetsa poole jalutama kuni märkas lõkketuld sihi ääres. Seal kolm salakütti istuvad ja võtavad rahuliselt viina. Õelnud teised selgelt:
“Võta aga nuga pihku ja tõmba nahk maha!”
Kui nahk maas öelnud jälle:
“Lase sisikond kah välja!”
Metsavaht nii teinudki.
“Noh, ja nüüd metsahärra, lõika endale üks tükk omal valikul”
Mees võtnud noa ja tõmmanud esijala koos rinnaga lahti. Seal olnud mingi lina võtta, pakkinud liha lina sisse ja öelnud head aega ja keeranud minekule. Vaadanud veel korraks tagasi, et kus see koer jäi ja näinud, et mehed istusid endiselt kolmekesi lõkke ümber paigal. Niipea, kui lõke umbkaudu silmist kadus pani mees lippama. Polnud elus nii hirmsasti ja pikalt varem jooksnud. Aga näe, liha polnud ka maha visanud. 8 kilomeetrit olnud koduni maad…
Aastaid hiljem, kui kord töökaaslastega “Moskvitshi” remontimisega ühele poole saadi otsustati seda Koeru kõrtsis tähistada. Istutud, istutud…kuni korraga pistnud keegi käe selja tagant pikalt välja ja asetanud sõnagi lausumata lauale pudeli “Vana Tallinnat.” Kui metsavaht ringi vaadanud tundnud ta kunagi metsas lõkke ääres istunud mehe ära.
Aga näe Laua Ruudi jäigi kaduma. Läks kuskile Räägumetsa kanti saarmaraudu panema ja enam tagasi ei tulnudki. Aga tema oli väga käreda sõnaga mees. Kevadel leiti ta siiski kuskilt üsna jõe lähedalt üles. Oli teine istuvas asendis, üsna loomulikus poosis. Ainult rebased või mingid muud elukad olid ta näo ära närinud. Kella ja mingi eritunnuse järgi tundsid pojad isa siiski ära…”
Kui metsavaht ringi vaadanud tundnud ta ühe kunagi metsas istunud kolmest mehest ära.
Kust see tsitaat?
See on ühe Selikülast pärit mehe jutu järele kirja pandud.
“Merja küas Läänemäe talus oli uusmaasaaja Saarmas, kes kirjutas alla Räägumetsa talu kulakuks tegemisele. Tema poeg oli miilitsas, see lõhkus maha Räägumetsa elumaja ja viis selle Tartusse, kus üles ehitas”
“Vennad Lindermannid elasid oma viimased eluaastad Merja külas, kadunud kolmanda venna naisele kuuluvas Läänemäe talus.”
Kas vennad Lindermannid elasid siis pärast samas talus, kus elas uusmaasaaja Saarmas, kes kirjutas alla Räägumetsa talu kulakuks tegemisele?