Sattusin paar õhtut tagasi vaatama mingit eriti nõmedat ajas rändamise filmi. Kui kogu see jama kokku võtta, seisnes asi juhuste kokkulangevuse tõttu minevikust kaasatoodud mateerial ning selle tagajärgedes. Siiski leidus filmis ka üks tarkusetera, mille ütles välja üks värviline prillidega füüsik ning mis sobib selle postituse algusesse ideaalselt. Tema poolt poetatud mõte seisnes selles, et juhused jäävad, neid ei ole võimalik ette näha ja 100% vältida.
Tulime hommikul Paidest, kus me asjaolude sunnil peatusime. Asjaolud = mittetoimiv veevärk. Ma ei tahaks laskuda diskussiooni teemal, mis valesti ja mida kõike tuleKS teha, tean seda isegi aga nagu ikka, ajaloo huvides, fikseerime olukorra ka siin ajaveebis. Seda enam, et kõik see toimetamine on võtnud minult kaks täispikka tööpäeva.
Esiteks selgus eile, et kummikotis viga ei olnud. Hüdrofor oli seest kuiv, seega oli ka kott terve. Näha oli hoopis külmast katkine torujupp ja mul tekkis kahtlus rõhuanduri toimimises. Et katkine ühendus välja vahetada, tulnuks mul minna Koeru. Seal aga oli Maarja, kes hetke pärast helistas ning teatas, et ei saa autot liikuma. Rattad külmunud. Sõprade abiga saime Maarja Matildega koju, ise läksin masinat ära tooma. Minu roolis olles käitus masin eeskujulikult ning mingeid probleeme polnud. Vajalikku torujupp aga ehitustarvete kaupluses puudus ja me otsustasime Paidesse pakku minna, sest kahe lapsega ja veeta tundus olukord tol hetkel üle jõu käivat. Seda enam, et vähemasti mina polnud pikemat aega oma ema ja vanaema külastanud.
Hommikul õnnestus mul Paidest osta asendus purunenud torutükile ning üleminek selle ülejäänud süsteemi ühendamiseks. Eksisteeris lootus, et pärast selle väljavahetamist hakkab ka rõhuandur korralikult tööle. Ei hakanud. Lisaks avastasin kodus, et olin soetanud vale ülemineku ja pidin sõitma õige järele Koeru.
Siis sai nalja kui pärast süsteemi töölelülitamist selgus, et pumba välja lülitades kaob torudest rõhk paugupealt. Midagi oli valesti? Konsulteerisin ka Grundfos esindajaga, kes ütles, et vesi ei pääse hüdrofori. Nii oligi. Üks kraan oli jäänud avamata ja see paiknes nii lollis kohas, kust ma seda kuidagi näha ei saanud (kuigi ma selle ise kinni keerasin). :) Sai selgeks ka see, et isegi vigase rõhuanduriga võib pump töötada kui toimub vee liikumine ehk siis pump ei löö rõhku suletud süsteemi. Panime oma masinad hakkama ja saimegi nii hulga asju puhtaks. Lõpetasin sansõlmega sõna otses mõttes pimedas, millalgi kella viie paiku.
Homme peaksin saama uue rõhuanduri. Seekord paigaldan selle mistahes ootamatuste tarbeks hoopis tuppa. On turvalisem.
Minu loo moraal lisaks selle dokumenteerimisele järeltulevatele põlvedele võikski piirduda avalõigus öelduga, et “juhused jäävad, neid ei ole võimalik ette näha ja 100% vältida”.