Kui omal ajal taheti kodust kaugemale minna, tuli hobune ree või vankri ette rakendada. Ei seganud pakane ega suvekuumus, vihm ega päike. Minu raudhobu täna hommikul aga ei käivitunud. Et masin liikuma saada, tuli Ervitalt abimehed tellida. Isegi võimsa maastikumasina topeltakult ei sujunud käivitamine just tõrgeteta.
Kui omal ajal oli 30 kraadise pakasega vett tarvis, sai seda kaevust ammutada ja ämbritega tuppa kanda. Tülikas aga töökindel variant. Nagu AK äsja uudistest edastas, olla kusagil eestis maja maha põlenud pärast seda, kui peremees püüdis veetorusid leeklambi või millegi sarnasega lahti sulatada. Meil on vesi vaatamata pakasele olemas aga sansõlmes hõõgub ööpäevaringselt 100W pirn ja möödunud öösel täiendavalt ka puhur.
Kui omal ajal oli talv ja sellega kaasnev külm igapäevaelu lahutamatu osa, mis tähendas sooje talveriideid ja jahedamaid tubasid, siis tänapäeval sõltub meie elu standarditest. Katsu sa öelda, et Sul on toas hommikul 15 kraadi! Veel hullem kui see on ööpäevaringne näitaja. Või siis lausa 12 pügalat ja ei lähegi paremaks. Tänagi võib osades maakodudes talvel minna tuppa välisjalatseid ära võtmata, sest põrandad on külmad. Linnakodus peab saama ringi käia aluspesus. Aga pole see elu maal seepärast veel hullem. Mõõdupuud on inimestel muutunud.
Kindlasti oli elu omal ajal paljus raskem aga kindlasti oluliselt lihtsam. Mis peamine – töökindlam. Sai öösel rahulikult magada, ei pidanud käima torusid soendamas või autot käivitamas. Küllap väga külmade ilmadega tuli loomade eest täiendavalt hoolt kanda aga see oli loomulik. Loomulik, mitte normaalne, nagu seda on tänapäeval kõik see, mida on tarvis teha külmade ilmadega elustandardite säilitamiseks. Narr mõeldagi kuhu nende taotlemisel jõudnud oleme!
1 kommentaar
Mäletan seda aega, kui mammi õmbles talledele kasukad selga, sest talvel oli nii külm. :))