Märg jalutuskäik Endla kaitsealal

Elu peab olema vaheldusrikas. Vaheldusrikas selles mõttes, et ette võetud ja vaheldust pakkuvad tegevused paikneksid väljaspool igapäevatoimetuste piire. Siis toimub samaaegselt ka stressi maandamine ja puhkus. Minu jaoks on selline vaheldus looduses liikumine ja matkamine. Mida raskem on teekond, seda enam see aitab (minul) ennast sellest nn päriselust välja lülitada.

Möödunud laupäev oli seda silmas pidades hea päev. Helgi ja Sven, nüüdseks võib öelda juba kogenud Nahkanuial käijad, tellisid minult väikese jalgsimatka. Et mitte kõndimisest võõrdunud linnainimesi päris ära vaevata, valisin enda arvates kõige ohutuma ja kergema teekonna – Tooma-Männikjärve raba-Mustjõgi-Endla järv-Männikjärv-Tooma – pikkusega umbes 10 kilomeetrit. Tegelikkus ületas kõik meie ootused, nii positiivses kui negatiivses mõttes!

Olen ise seda matkarada korduvalt läbinud ja seepärast oleksin võinud aimata, et mitu nädalat järjest sadanud vihm täidab kõik kraavid, jõe ja nende lähiümbruse vihmaveega ning meil tuleb osal rajast sumbata peaaegu põlvini vees. Aga millegipärast ma seda ei teinud ning Mustjõe äärne rajalõik lajatas oma vesisusega otse kümnesse! Otsuse korral edasi liikuda, tulnuks meil umbes 2 kilomeetrit läbida kohati poolde säärde ulatuvas vees.

Aga me otsustasime siiski edasi minna. Helgi üritas seda teha alguses küll ennast läbi surudes rajaäärsest metsast, kus oli kuivem aga loobus sellest peatselt. Meil kõigil olid korralikud jalanõud, mis oleksid jalad kuivana hoidnud teekonna lõpuni kui mitte vesi poleks üle saapaääre saanud. Minul ja Helgil kaitsesid jalgu veel bahillid aga lõpuni veekindlad polnud needki.

Endla järve maja juurde jõudes olime märjad ja väsinud kuid siiski hea tujuga. Seda poleks saanud isegi rikkuda minu poolt mahaunustatud tikud, mis küll õnnestus asendada kalameestelt saadud välgumihliga. Nii ei jäänud ka lubatud mustikasupp tegemata.

Tagasitee oli sama pikk aga oluliselt kuivem. Kuna metsaalune kohati lausa sinetas ja punetas marjadest, tegime vahepeal lühikesi pause, et neid korjata ja süüa. Sven oli pidevalt kadunud, üritades kõikvõimalikes asendis ja kõigest fotosid saada. Osa neist panin oma interneti pildipanka üles.

Korjasime ka pisut seeni. Need kasvasid otse tee peal ja seepärast oli raske neist lihtsalt mööduda. Ma ei teagi, mis Maarja neist lõpuks tegi, täna õhtuks oli meil igatahes väga maitsev seenepitsa.

Laupäeva õhtu veetsime Koerus Andot ja Reelikat külastades. Oli mõnus! Tagasi jõudsime südaöö paiku, kui taevas oli pilvitu ja peaaegu täiskuu jättis maha pikkad varjud.