Kes teab kui palju vanu hooneid on viimaste aasta kümnete jooksul rännanud toasooja saamiseks ahjudesse, kaminatesse või pliidi alla. Kindlasti on neid on hooneid vähem kui vanu fotosid või dokumente, mis on ruumi puuduses ära põletatud aga siiski. On selge, et puitu tulebki kasutada eesmärgipäraselt aga kahju kui eesmärk seatakse paika meelevaldselt, lähtudes puuduvatest võimalustest, mitte vana hoone seisukorrast.
Nahkanuiale tulles vangutasin pead kui nägin Abrami elumajast väljasaetud vaheseinu. Nagu ma olen kuulnud, rännanud purukuiv palgimaterjal otse Nipi Kõrsi ahjudesse. Võtsin minagi hiljem samast majast matti, lõigates sellesama Nipi Kõrsi taastamiseks Abrami välisseintest välja paar juppi. Oma tegevuse õigustamiseks võin öelda, et kõik toimus kinnistu (ja hoone) omaniku teadmisel ning ühest kohast võetud materjal sai uue elu Nipi elumajas. Nii on üks siinsetest köögiseintest pärit Abrami eluhoone idaseinast ja trepi astmed pärit põhjaseinast.
Kui ma Nahkanuiale tulin, seisis maja ees vana suveköök, mida maleva ajal ja hiljemgi kasutati saunana. Imetillukese kõrvalhoone seisukord polnud küll parim aga seisnud oleks ta veel aastaid, seda vaatamata pehkinud ja rottide poolt puruks näitud palgiridadele. Hellitasin lootust, et ühel päeval käiakse seal taas saunas.
Aega aga veeres omasoodu ja ühel päeval sai selgeks, et saun-suveköök tuleb kokku pakkida, sest fekaalimahuti ja imbväljaku tarbeks teist kohta ei ole. Kuna usk ja lootus surevad viimasena, võtsime Margusega vana hoone lahti palkhaaval, nummerdasime need ja kandsime virna. Samal suvel said valatud ka postid, millele tahtsin sauna, nüüd juba uues funktsioonis, kokku panna.
Õnneks jäi töö aja- ja ehk ka rahapuuduse taha seisma. Õnneks seepärast, ja nüüd ma jõuan sissejuhatuse juurde tagasi, et hoone palgid olid omadega täitsa läbi. Osa neist olime juba lahtivõtmisel tulle visanud. Teine osa pudedatest, pehkinud ja koidest näritud palkidest leidis oma otsa 2009 aasta Jaanitules. Kolmas osa …
Kolmanda osaga ma praegu tegelen. Lootsin viimase hetkeni, et tegemist on korraliku puitmaterjaliga, mida saab majapidamises väga erinevatel viisidel kasutada. Kuid kui sel talvel tekkis hetkeks vajadus kuivema küttepuu järele, otsustasin ühe palgi juppideks saagida ja vaadata, mis seal sees on. Selgus, et ka “parim osa” säilitatud suveköögist pole kasutamiskõlbulik ning suures osas isegi mitte põletamiskõlbulik.
Kuna neid palke on üksjagu, siis koosneb tänasel päeval üks osa minu päevast nende üks haaval aita kandmisest, iga päev 1-2 palki, tükkideks saagimisest ja lõhkumisest. Hea füüsiline koormus ja vähemalt leiab vana, väärikas hoone “väärika” lõpu ning ma saan pikalt pinnuks olnud hunniku jalust ära.
Moraal, mille ma enda jaoks sellest loost leidsin on lihtne ja meile kõigile tuttav – lihtne on hukka mõista, raske mõista. Kõrvaltvaatajale võib tunduda mõistusevastane Nipi peremehe otsus “vana hea palgimaterjal” tuleroaks saagida, tegelikkuses on välimus petlik. Mul endal ei ole antud juhul mingit süütunnet vanale hoonele sellise rakenduse leidmisel, pigem valutab süda küttekollete pärast kuhu aeg ajalt satub mõni pudeda ja läbikülmunud väliskihiga halujupp või siis sae pärast, mille kett on saanud tunda juba nii mõndagi peidetud naela!
Ja küllap on samasugune lugu nii mõnegi tulle rännanud fotoalbumi või dokumendipakiga. Tolle hetke kontekstis võis tegemist olla ainuõige otsusega. Küll pole see postitus selliste olukordade kaitseks kus süüd tundmata hävitatakse kvaliteetset vana ehitusmaterjali nagu see juhtus näiteks Rogosi mõisas. Seal rändasid tuleroaks jämedad, sirged ja kuivad laetalad … Aga võib olla on mul lihtsalt lugu teadmata! Lihtne on hukka mõista, raske mõista!