“Puuduv poolsekund”

Mati vaatab päris palju telerit ja teinekord teeb see murelikuks. Lapsed peaksid ju mängima, õues jooksma, minupärast kasvõi pahandusi tegema aga mitte istuma toas ja vaatama oma lemmikfilme. Muidugi on selline käitumine seotud sellega mida vanemad lubavad ja mida mitte. Ka sellega, millist eeskuju vanemad ise annavad. Ei ole väga keeruline teler kinni panna või kehtestada selle vaatamiseks kindel ajakava (seda ma Maarjaga aeg ajalt ka teha üritame). Samas ei ole just igaühele teada, et tegemist on protsessiga, millel on omadus käivitudes ennast ise nö. “taastoota”.

Omal ajal Tallinna Ülikoolis perekonnaõetuse loengute raames pidin läbi lugema ühe põneva raamatu, milleks oli Rainer Patzlaffi “Tardunud pilk – televisiooni füsioloogilised mõjud ja lapse areng”. Mulle meeldis see raamat ja selles kirjutatu. Ja kuigi ma ei jälgi selleteemalist teaduskirjandust just regulaarselt, ei usu ma ka, et raamatus kirjutatud mõne aasta jooksul väga palju muutunud on.

Hiljuti õnnestus mul see koolitöö visade otsingute tulemusel oma arvutist üles leida. Kuna eeldatavasti käivad Nahkanuia ajaveebi lugemas laia silmaringiga inimesed, kellest mõned on lapsevanemad, pakub see kirjatükk loodetavalt huvi neilegi. Tegemist on raamatut kokkuvõtva koolitööga – ärge sellest palju oodake! Neile, kes teemaga lähemalt tutvuda tahavad, soovitan ma ikka raamatut ennast. Head lugemist ja kui võimalik, andke tagasisidet, mida teema kohta arvate!

Minu arvates on see raamat väärt tervikuna esile tõstmist. Asudes seda lugema võtsin kätte ka pliiatsi, et olulisemad kohad tähistada, kuid olin peatselt probleemi ees – olulisi kohti oli liiga palju. Jooni oleks saanud tõmmata igale reale ja nii täituski minu raamatukogust võetud eksemplar kiirelt lehekülgede servadesse tehtud linnukestega. Seetõttu ei olegi minu poolt alljärgnevalt väljatoodud mõtted ehk kõige olulisemad vaid pigem uued vaatenurgad minu enda jaoks, mõistmaks televisiooni mõju inimesele ja muidugi lapsele.

1) Nägemine on aktiivne protsess, mille käigus töötavad silmalihased tervikpildi saamiseks läbi nähtud pildid. Selleks fikseerivad silmalihased ülikiirelt nähtud objektist mingi punkti, seejärel järgmise ja nii edasi kuni objektist on saadud tervikpilt. Sekundis fikseerivad silmalihased seega umbes 2-5 punkti. Seega pilt mida inimene näeb kujutab endast tema enda poolt aktiivselt loodud pilti.

Seevastu ei võimalda teleri tööpõhimõte meie silmal sarnaselt toimida. Ekraanil tohutul kiirusel vahelduvad rasterpunktid ei paku silmale võimalust ise aktiivselt pilti luua. Punktid mida silm ekraanilt asjatult otsib luuakse silma võrkkestale ning seega on silma omaaktiivsus välja lülitatud. Tulemuseks on tardunud teleri-pilk.

Miks on see oluline? Silma omaaktiivsuse langemisega kaasneb esmalt tardumuse kandumine üle kogu kehale. See toob endaga kaasa ajutegevuse aeglustumise ehk alfaseisundi, mis on võrreldav hüpnoosiga. Televiisori vaataja on seega sel ajal võõra tahte võimuses! Lisaks on uuringutest selgunud, et telerit vaadates kulutab inimene veelgi vähem kaloreid kui absoluutse mittemidagitegemise ajal.

Seda loetelu võiks veel jätkatagi, mis ei ole aga käesoleva töö eesmärk. Oli lihtsalt huvitav avastada, milline on telerivaatamise füsioloogiline mõju inimesele ja seega ka mulle. Järgmine mõte peaks tegelikult olema jätk poolelijäänud loetelule kuid väärib minuarust eraldi väljatoomist.

2) Tavaelus jääb situatsiooni tekke ja selle mõistmise vahele inimese poolt ajavahemik, mida raamatus on tabavalt nimetatud “puuduvaks poolsekundiks”. Selle nn. puuduva poolsekundi jooksul on meil aega ennast toimuva vastu sisemiselt häälestada. Televiisoris vahetuvad aga tegevuspaigad ja situatsioonid tänu meediaspetsiifilistele võtetele sedavõrd kiiresti, et pole aega omaenda kogemusi ja ootusi nähtusse sisse tuua. Tulemuseks on hingetu tormamine, mis lisaks vaataja välise aktiivsuse kaotusele toob endaga kaasa ka sisemise aktiivsuse kaotamise. Vaataja heidetakse tagasi otsekui “varasesse lapsestaadiumisse, kus maailma mõisteline käsitamine on veel välja kujunemata”.

See on väga ohtlik, sest puuduvate poolsekundite tõttu oma sisemusega sideme kaotanud inimene muutub äärmiselt kergesti mõjutatavaks. On kindlaks tehtud, et televisioon “põhjustab emotsionaalseid muljeid, mis on kestuselt võrdsed emotsionaalsete sidemete või suhetega.”

3) Raamatus pühendab autor terve peatüki televisiooni mõjule laste suhtes. Eriti huvitav oli lugeda, miks ja kuidas osutub see kahjulikuks väikelapsele.

Kuni neljanda eluaastani vormib laps oma keha “meelemuljete kaudu ja abil, mida ta vastu võtab, ning nende tegevuste kaudu ja abil, milleks ta tõukeid saab”. Tema jaoks on olemas ainult üks maailm, kehalise kogemuse maailm. Laps tahab ronida, joosta, puudutada ja nuusutada. Ta peab lisaks silmitsemisele saama ka asju katsuda. Seega tähendab lapse teleri ette jätmine tema väljalülitamist loomulikus arengust. Tema silmadele sajab vaid tähenduseta info, õppimist ei toimu. Kuna kõik lapse keha- ja ajufunktsioonid saavad välja areneda vaid liikumise abil, võivad tagajärjed olla traagilised.

Teleri ees istumine on seda ohtlikum, et lapsed ei taha ennast maailmaga vastandada. Nad hoopis seovad ennast sellega. Nende jaoks ei ole olemas abstraktsioone ja nad võtavad seetõttu kõike nii, nagu seda esitatakse. Tagajärgi kirjeldab elavalt keegi Ute Benz: “Vaatamise naiivsus, nägemisvõimete sõnastamise võime puudumine ning võimetus näha pilditasandi “taha”, et ära tunda seost võõra eesmärgi ja avaldatud mõju vahel.” See omakorda “muudab lapsed jõuetuks ja sõltuvaks, mis nende arengule on ainult kahjulik”.

4) Viimasena otsustasin olulise mõttena tuua raamatust välja oma lemmikteema – hääbuva kõne.

Uuringutega on tehtud kindlaks, et üha suurem osa maakera elanikkonnast on kaotamas võimet võtta vastu kirjalikku informatsiooni. Saksamaal 1995 aastal läbiviidud uuringud näitasid, et “keskmiselt 15 protsenti kaheksanda klassi õpilastest sai loetust aru kolmanda klassi õpilaste tasemel”. (Ehk antakse ka meile ülikoolis just sel põhjusel teadmisi, mis pärinevad keskkooli õpikutest ning kardetakse, et suuremate uurimistöödega ei saa me lihtsalt hakkama.) Lugemis- ja kirjutamisoskusega koos aga hääbub ka kõne!  Jutustamise ja kuulamise, võime asemel vastastikku argumente vaagida ja otsustada veedavad terved pered õhtuid teleri ees, vaikides ja kaloririkkaid toite süües. Inglismaa koolides on sisse seatud isegi hädaabiprogrammid, kus õpetatakse lapsi inimesi teretama ja neilt teed küsima. On hämmastav kuulda sellistest programmidest ajastul, kus kogu maailmas toimuv meile koju kätte tuuakse.

“Keel ei ole takso”, ütleb autor. Keele abil ei anna me edasi mitte ainult informatsiooni, teavet, vaid see on meie arengu alus. Keelt ei saa õppida telerist vaid seda saab omandada kõige tõhusamalt oma vanematelt. Seda illustreerib ehk kõige paremini kineesika, inimeste filmimine kiirkaameraga. Selle abil on tehtud kindlaks, et kõnelemise ajal “sooritab rääkija kogu keha iga hääliku juures kindlaid, palja silmaga nähtamatuid liigutusi”. Asjaolu muudab kõnekaks fakt, et ka kuulaja keha sooritab samal liigutusi, samasuguseid nagu rääkijagi! Kõik see toimub alateadlikult, 40-50 millisekundit hiljem, kuid mõjutab kogu lihaskonda, pealaest jalatallani. Korduvate katsetega tehti kindlaks, et see tähelepanek kehtib ainult kõnehäälikute, mitte mürahelide või seoseta vokaalide kohta. Laps asetub sellesse liikumisse esimesest hetkest peale kogu oma kehaga ning “tantsib” täiskasvanu kõnevooluga kaasa. Just sellest liikumisest vormib laps välja oma kõne.

Kuid mida teeme meie? Me loeme veel vähem, räägime veel vähem, oleme koos veel vähem, asendades selle kõik televiisoriga. Televiisor asendab raamatut, räägib meiega ja lõpuks täidab ka lapsehoidja kohta. Tulemuseks keeleliselt mahajäänud, artikulatsioonihäirete all kannatav, õigekirjaoskuseta kasvav põlvkond.

Tsiteerida tahaksin ma järgmist mõtet: “Kus iganes ka noored inimesed meelt lahutavad, on nad sunnitud vaikima – kinos, vabaõhukontserditel, diskol, videot vaadates, teleri ja arvuti ees. Neid töödeldakse lärmiga kuni teadvuse kaotuseni, neile sisendatakse: ise midagi öelda pole vaja ega tohigi.”

Pole siis ime, et pealekasvav põlvkond ei oska suhelda, üksteisega räägitakse kasutades vaid filmidest teade-tuntud “kilde” ning keel lihtsustub. See omakorda mõjub otseselt ühiskonnakorraldusele. Kord hakkavad needsamad noored inimesed looma perekondi ja me võime vaid ette kujutada, millised lapsed kasvavad siis neis peredes. Perekonnad, mis peaksid olema ühiskonna alustalaks lagunevad praegugi, ka Eestis lahutatakse pea iga teine abielu. Lahutused, millest suur enamus on ajendatud oskamatusest suhelda, kajastuvad aga otseselt ühiskonna väärtushinnangutes, olgu selleks kasvõi vabaabielu suur võidukäik. Kui arenguks peetakse taandarengut, pole ime et islamimaad mässavad ja Eesti pensionärid pole eluga rahul. See peabki nii olema. Tänaseni pole suudetud tõestada, et inimene arenes ahvist. Siiski näitavad tendentsid, et kord saab ilmselt teaduslikuks faktiks tõsiasi, et inimesest saab ahv. Ainus probleem selle juures on siis see, kas keegi seda ka veel fikseerimas on.

Perekonnaõpetusega on see raamat seotud kõige otsesemal viisil. Kui normaalsetes peredes on olemas isa, ema, lapsed ja võib olla lisaks sugulastele ka lemmikloom, on tänapäeva peredes peamiseks pereliikmeks televiisor. See pealtnäha süütu kaaslane peidab endas aga ähvardavat ohtu kogu inimkonna jaoks, andes oma küllaltki suure osa selle mandumisse. Vastavalt raamatus tsiteeritud Theo Borbonus’ele on vanematel “tänapäeva laste jaoks vähem aega: keskmiselt on emal päevas vaid umbes kaksteist minutit, et oma võsukesega tõeliselt juttu ajada”. Kas sellist üksust saab üldse perekonnaks nimetada? Kas meil üldse on põhjust rääkida perekonnaõpetusest “peredes”, kus lapsele kulutatakse ööpäevast vähem kui 2% aega. Seevastu teleri ees veedetud aeg kasvab kõigis vanusegruppides.

Kui kunagi arvati, et televisiooni tulekuga kaovad maailmast üksikud inimesed, ollakse nüüd teisel seisukohal. Keegi tuntud trendiuurija Horst Opaschowski ütles selle kohta, et “paljud näevad multimeedia uutes võimalustes pigem üksinduse nuhtlust kui kommunikatsiooni edusammu”. Ja kooskõlas tema sõnadega lahkuvad kõikjal maailmas jätkuvalt kodudest emad-isad, jättes oma lapsed “heas usus” sõbra teleri ette.

Mulle see raamat meeldis. Lihtne, asjalik, argumenteeriv. Probleemidele vastukaaluks on välja pakutud lahendused, mis minu hinnangul jäävad paraku suurema tähelepanuta. Erinevaid telerivaatamisega seotud probleeme on vaadeldud eri nurkade alt ja sellega asja olemus põhjalikult selgeks tehtud. Aitäh õppejõule, tänu kellele ma sellise põneva kirjutiseni jõudsin.