Pikk nädalavahetus

Et ma reedel hilisõhtuni küla peal olin ja täna talveunes magavat kährikut käisin pildistamas, on nüüdseks teada. Kuid kohe lõppevasse pikka nädalavahetusse mahub veel tegevusi, mis on meenutamist ja jäädvustamist väärt.

Lugejale ehk ebaoluline kuid mulle oluline samm oli nädavahetusel isiklikus arvutis Windows töökeskkonnalt üleminek Ubuntule. Olin seda juba pikalt plaaninud ja nüüd sai see lõpuks tehtud. Käesolev on juba teine uues operatsioonisüsteemis toksitud postitus.

Üldiselt ma nendega, kes Ubuntut kasutajasõbralikuks ja veelgi enam, Windowsist lihtsamaks operatsioonisüsteemiks peavad, kindlasti ei nõustu. Minu jaoks ei võistle Ubuntu Windowsiga kasutusmugavuselt ega ka mitte laienduste kvaliteedi ja rohkusega. Tekkis lihtsalt võimalus ja ma kasutasin selle ära, et vaheldust saada. Tegemist on küll kuhjaga aga seni olen hakkama saanud ja ehk saan edaspidigi.

Teiseks käisime Matiga täna hommikul ära Tapal minu isa juures. Oli kange tahtmine näha Truuperit, lisaks tahtsin ära tuua paar vana tislerilauda. Nendest laudadest on mul olnud pikka aega idee teha köögimööbli tööpind aga ma ei tea. Võib olla pole see siiski kuigi hea lähenemine.

Truuper näis pealiskaudsel vaatlusel terve. Elurõõmu ja külalislahkust tal jagus igatahes nii mulle kui Matile ning see väljendus poriste käppadega meie peale püsti karates. Nägin ära ka võõra koera rünnakust jäänud haava, see on esikäpa taga ning näeb ikka väga võigas välja. Keset karvadeta laiku haigutab sõnasõnaline sügav auk. Ma ei olegi vist rääkinud, kuidas ma sealse heakorraametnikuga tülitsesin kui ta mulle ütles, et tema käed jäävad isegi teada päritoluga hulkuvate koerte püüdmisel lühikeseks ning et selle aja peale, mis tema tegutseb (saadab looma omanikule kolm kirja), on meie lemmik juba maha murtud. Küüniline kas pole! Aga nii ta paraku on ja pole ilmas vist jõudu, mis sunniks oma kohustuste suhtes lohakaid ametnikke oma suhtumist muutma.

Kolmas teema, millest kindlasti tahtsin kirjutada oli minu kurikuulus sansõlm. Lumesulamisvee tõttu sinna paigutatud pump vedas mind alt, sest millegipärast ei lülitanud andur seda sisse. Viimane kord seal toimetades sidusin anduri nii kinni, et ta juba veetaseme minimaalse tõusu peale reageeriks. Millegipärast see praktikas siiski nii ei läinud ja täna sillerdas omaaegses fekaaliaugus taas ca 40 cm vett. Jamaks hakkas asi kiskuma aga seetõttu, et kõrge veetase tõstis üles ka survepaagi. Kui vesi väga kõrgele tõuseks, võiks survepaak teoreetiliselt isegi torude küljest lahti murduda. Mul ei jäänud muud üle kui esmase lahendusena üks suur kivi survepaagi peale vinnata ja loota, et see nüüd omalt kohal püsib.

Kahju, et nädalavahetusel ilusat ilma polnud. Oleks saanud riisuda, põletada, puhastada ja ehitada. Nahkanuial on ju kohal kõik peamised kevadekuulutajad alates linavästrikust ja lõpetades kiivitajatega. Mõned neist nagu näiteks kuldnokad on põlised Nipil pesitsejad ning neile võiks teha veel mõned pesakastid. Seekord jäid need tegemata aga jõuab veel.