Mida kõike ma proovinud pole, et Nahkanuia ajaveebi külastatavust tõsta. Kirjutanud regulaarsemalt ja vähemregulaarsemalt, meeldivatest ja ebameeldivatest asjadest, olnud ajalehtedes ja ajakirjas aga külastajate arv on jäänud tagasihoidlikuks. Kui ma õigesti mäletan, saavutasin parima tulemuse kui arvustasin Alari Kivisaare raamatut “Minu fotohaigus ja selle tagajärjed” ning autor lingi sellele postitusele oma Twitteri kontole laadis. Tookord saavutasin päevaseks rekordiks 249.
Ka Helgi soovitusest avaldada Nahkanuia ajaveebis rohkem pilte, on tänaseks möödnud sadu päevi. Kuigi ma tookord teda kuulda võtsin ja sestpeale rohkelt fotosid postitustes kasutanud olen, ei kasvanud Nahkanuia lugejaskond ka selle arvelt. Siiski pean tagantjärele tunnistama Helgi tookordses nõuandes sisalduvat iva, sest just tänu fotole, ühele fotole kusjuures, oli eilse päeva külastajaid ei rohkem ega vähem kui 1786! Ja me loeme külastajaid, mitte külastusi! Öeldakse, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Hijuti juhuslikult tehtud klõps talveunes kahrjurloom kährikust Abrami elumaja varemetes, mis Maalehe veebiversioonis avaldati, kinnitab selle ütluse paikapidavust sõna kõige otsesemas mõttes. Tegemist on uue rekordiga, mille purustamine näiks sellise eesmärgi korral olevat paras pähkel.
Põnev on ka mõelda kuidas asjad mille nimel aastaid tööd tehakse äkki, ilma suurema vaevata, õnneliku juhuse läbi teoks saavad. Kui suures osas sellised juhused või õigem oleks vist öelda, nende puudumine, meid mõjutavad? Me ei saa seda kunagi teada. Nagu me ei tea ka seda, mis meie elus võib oluliseks ja mis mitte osutuda. Mul seekord vedas!