Sain nädalavahetusel oma noored õunapuud lõigatud. Ise ma seda teha ei osanud aga Neil tuli appi ja koos sai see töö päris kiiresti tehtud. Pisut enam aega läks ühe vanema puuga aida nurgas, mis umbes rinnakõrguselt mahasaetud tüükast uuesti võsusid ajama hakkas. Avastasime ka, et kuigi mul olid puud terve pika talve võrguga kaetud, oli jänestel ikkagi õnnestunud pisut oksaotsi närida. Õnneks oli seda väga vähe.
Neiliga aias ringkäiku tehes jäi silm peatuma mitmel puul, mille olemasolu tekitas küsimusi. Ma üldiselt hoian suuri puid ja kipu neid maha saagima aga kui nad üksteist juba segama hakkavad, võib juhtuda, et võtan midagi ette. Nii seekord ka läks, sest saagisin maha ühe vahtrapundi ja veel hulga kuivanud kreegitüvesid. Kõige selle risu ärakoristamisega läks omajagu aega aga kui lõpuks kõik puhas oli, sai ka aeda rohkem valgust ja aiaäärne nägi palju parem välja.
Teiste seas saagisin maha ühe kolmest aeda jäänud vanast õunapuust. Selleks oli kaks põhjust: esiteks oli puu võra aegade jooksul kasvanud kättesaamatusse kõrgusesse (ca 3 m) ja teiseks andis mõni aasta tagasi teine aias mahasaetud puu jõuline kasvuajamine lootust, et ka see vana tüvi tärkab uuele elule. Nüüd on mul aias kaks vana õunapuud, kolm uut, üks vana kasve ajav tüvi ja veel üks “värske” tüvi.
Maarjaga alustasime ka tikripõõsaste ümberistutamist. Otsustasime, et aiast peavad nad siiski kaduma, on rohkem ruumi jooksmiseks, mängimiseks ja miks mitte ka muru niitmiseks. Põõsad leidsid oma koha meie marjaistanduses, mis me rajasime aida taha lagedale. Seal on koha leidnud kõik maja juures sobimatutes kohtades kasvanud marjapõõsad. Kontrollkäik näitas, et need kõik on kenasti kasvama läinud.
Ilus on meil siin Nahkanuial. Eriti kui päike paistab ja tuult pole. Maapind hakkab vaikselt roheliseks minema ja siis on väljas päikese käes hea mõnuleda.