Nagu ikka mängib ilm inimestega vingerpussi. Laupäeval, talgupäeval, kui meie pere käis kui üks mees Paides Miko Mattisele rattasõidul kaasa elamas, sadas vihma ja ulus tuul. Samas kui täna, esmaspäeval, tööpäeval, on taevas selge ning väljas soe.
Rattavõistluse näol on tegemist Järva Autokooli igivana traditsiooniga korraldada Paide keskväljakul eelkooliealistele lastele jalgrattavõistlused. Isegi mina osalesin sellel toredal üritusel omal ajal poisipõnnina. Mati osales võistlusel koos õepoeg Tommiga. Tippvormi saavutamiseks ja aklimatiseerumiseks olid mõlemad väikemehed kaks eelnevat päeva Paides minu ema juures, kus tehti trenni ja söödi lihasmassi suurendamiseks vajalikke toiduaineid (iiriseid ja friikartuleid).
Paide rattavõistlus oli väikeseks eelsoojenduseks hoopis suuremale seiklusele, mis Matut, mind ja Maarjat saabuval nädalavahetusel ees ootab. Nimelt läheme seekord siis kolmekesi Roheliste Rattaretkele “Kuidas elad, Vooremaa?”. See on korraldajatele järjekorras juba 21. ja leiab aset 7.-9. maini.
Eemisel aasta rattaretkel osalesime Matuga kahekesi ja vähemalt minu arvates oli tegemist 99% toreda kogemusega. See üks protsent, mis takistab mind üritust ideaalseks pidamast, jääb viimasel öösel takistamatult laagriplatsil lõuanud ja ropendanud idioodi südametunnistusele. Loodetavasti on käesoleval aastal öörahu küsimused lahendatud. Võiks ju olla pärast kahtekümmet aastat korralduskogemust.
Esimesed ettevalmistused rattaretkeks on samuti tehtud. Maarjal on ratas ja minu oma läheb homme hooldusesse. Tegelikult vajaks mingisugust hooldust ka Mati käru aga ehk saan sellega ise hakkama. Poldid pingutada, kummid täis pumbata, katted ära pesta – pole just üle mõistuse palju. Suurem mure on liigestega, mis pikema pingutuse peale valutama kipuvad. Kuid kas ja kuivõrd tervis alt veab, selgub alles rajal. Praegu tuleb ravida.
Möödunud aasta rattaretke kogemusest loe postitust “Rattaretke emotsioone“, sealsamas on ka fotod ja videod.