Enamasti ärkan esimesena mina. Nagu näiteks tänagi, 1 minut enne telefoniäratuse käivitumist. Järgneb kiire käik vannituppa ja siis teen pliita alla tule. Tulehakatuseks kuluva ajalehepaberi krabin äratab Matilde, kellel on kohe tarvis voodis välja tulla ja kas siis minu süles või ise kööki tulla. Koos teeme tule alla ja jääme ootama emmet, kelleta me kõik kolm tõenäoliselt nälga sureksime.
Teine ja palju meelepärasem hommikuse ärkamise viis toimub nädalavahetusel, kui ennast tuleb üles ajada pisitütre nõudmise peale. Sellisel juhul kobin ma unesegasena naiste tuppa, kus Matilde lõpliku ärkamise eest hoolt kannab. Mati on mõlemal juhul viimane ärkaja ja kõige tujukam sealjuures. Kuna tema magamaminekuaeg pole fikseeritud, võib see mõnel õhtul toimuda päris hilja ja oh seda torinat kui järgmine päev juhtub olema lasteaiapäev.
Kokku saame köögis, mis vähemalt hommikuti kindlasti on meie kodu süda. Siin on soe, sest pliidi all põlevad puud ja siin on head lõhnad – kohvi, värske kurk, kaerahelbepuder Matildele ja palju muud. Viimasel ajal on mul tekkinud ka harjumus söögilaua taga ka arvutist uudiseid vaadata või nagu täna, üks kiire postitus toksida.
Meil Maarjaga on kodust kaasa saadud harjumus hommikuti süüa. Vähem või rohkem, see sõltub enesetundest aga midagi kindlasti. Lastes oleme ka seda harjumust püüdnud juurutada aga kuidas see tööle hakkab, nähtub alles tulevikus. Mati ei ole hea ärkamisjärgse söömaga aga siin on kindlasti tegemist ajastusega. Sest kuigi ta kodus ei pruugi suurelt süüa, lasteaias teeb ta seda kindlasti. Matilde proovib kõike aga saab lõpuks kõhu täis pudrust. Tema poolt tekitatud kaos köögi põrandal võib kohati olla tõeliselt häiriv.
Hommik lõpeb Mati lasteaeda viimisega, sest pärast seda on kõigil juba oma tegemised. Praegu ongi selleks viimane aeg …