Täna kell 15:00 toimus vallamaja saalis kohtumine MTÜ Kodukant Järvamaa funktsionäridega. Kohtumise eesmärk oli anda siinsetele külavanematele ja muidu aktiivsetele inimestele ülevaade MTÜ tegevusest. Sain kutse ja otsustasin kohale minna, seda enam, et mul puudusid praktiliselt teadmised sellise ettevõtmise olemasolust üleüldse, rääkimata nende projektidega kursis olemisest.
Tutvustama olid tulnud Kodukant Järvamaa juhatuse esimees Riina Trumm ja tegevjuht Merike Luuk. Kuna Riina Trummi poolt tehtud sissejuhatus jättis minu jaoks mittetulundusühingu olemuse avamata, esitasin mõned vastavasisulised küsimused. Hiljem avaldasin kahtlust projektirahadega saavutatu jätkusuutlikkuses ning vajalikkuses. Valisin hoolega sõnu aga sellegipoolest oli vastaspoole reaktsioon oli mõnevõrra ootamatu ja lõpuks isegi pisut solvav.
Minu arust ei osanud kumbi kohal olnud naistest veenvalt selgitada Kodukant Järvamaa olemasolu vajadust. Ma ei väida, et see ühendus oleks mittevajalik vaid ütlen, et naiste vastused ei suutnud mulle anda vastavat kindlustunnet. Lisaks võeti minu küsimusi (uskuge, need olid tõepoolest küsimused) rünnakuna ning vastati vastavalt. Tundmata poole sõnagagi huvi kes ma olen või millega tegelen, arvati minus rääkivat “ettevõtja”. “Rikas” jäi veel lisamata. Selle sekundeeris ühe kuulaja seisukoht, et “kõigil pole selliseid võimalusi nagu mul”! Mis ettevõtja, mis võimalused? Te ei tea ju kus ma elangi, rääkimata sellest mida ma teen, kuidas ma teen ning mida ma olin äsja öelnud. :)
Aga arvan tõepoolest, et projektirahadega saavutatu saab olla ainult ajutine, sest nii üles ehitatud “külakogukonnad” on seest tühjad. Kohalikku identiteeti ei saa osta, seda ei saa subsideerida, sest see variseb toetussüsteemi kadudes kolinal kokku. Naljakas oli kuulata kuidas Riina Trumm rõhutas, et tänu Kodukant Järvamaa koolitustele toimuvad külamajades üritused ning on sissetulek. Võib olla oli tema öeldu mõte tõepoolest ainult viidata ühele MTÜ kasulikule küljele aga tema sõnades peitud valus tõde! Sellised näited pole harvad, kus külamajade ainus funktsioon näib olevat teiste MTÜde ja seltsingute võõrustamine, oma kogukonna roll külamaja ekspluateerimises on kaduvväike.
Uurisin miks on meil pealtnäha ühe ja sama valdkonnaga tegelevaid ühendusi nii palju. Pidasin silmas näiteks Järva Arengukoda, Kodukant Järvamaad ja Järva Arengu Partnereid. Selle peale arvas üks kohalviibijatest, et see ongi hea, sest tegemist on konkurentsiga!? Mina sellest muidugi nii aru ei saa, sest kodanikeühendused, eriti need mis kasvõi näpuotsaga jagavad otseseid või kaudseid toetusi, ei saa omavahel võistelda. Esiteks pole tegemist nende rahaga ja teiseks pole raha andmise eesmärk kasumi teenimine. Seega ajab konkurents pildi ainult segasemaks nagu ta näiteks minu jaoks ongi.
Eestlase suhtumist projektirahadesse peegeldab minu arvates ilmekalt paari kohalviibija sõnaselge seisukoht, et kui teised küsivad, miks meie ei või küsida. Võime küll, ainult et kas ja mida me sellega saavutame. Et inimesed eksivad ning aeg-ajalt toetatakse hiljem läbi kukkunud projekte, ei saa siin olla õigustuseks. Lisaks tahaksin küsida, miks vaatamata neile arvukatele külamajadele ja kümnetele miljonitele maaelu edendamiseks investeeritud kroonidele külad ikkagi tühjenevad? Mina näen nii kaugele kui silmapiir lubab kadunud või kaduvaid külasid. Olgu neist mõned nimetatud: Metsanurga, Jõeküla, Nahkanuia, Rõhu, Preedi, Liusvere, Udeva, Vahuküla. Seda loetelu võiks jätkata kuni kõik Eestimaa külad on üles loetletud. Võib olla see ongi osaliselt seetõttu, et me oleme nii harjunud, et maal elamine tuleb kellelgi teisel kinni maksta mitte ei võta seda kui eluviisi?
Ei, külaelu algab meist endist! Küsigem endalt, kas näiteks Koeru Projekti rahadeta jääks mõni küla kokkutulek ära. Räägime rahalisest toetusest suurusjärgus 1000 krooni. Kui vastus on jah, ei hooli küla elanikud tegelikult oma külast, elust sellest, kogukonnatundest, külaidentiteedist ega muust. Kui ei, pole vahet kas säärane projekt eksisteerib. Saadakse hakkama ka selleta. Aga formaalsus maksab. Näiteks Kodukant Järvamaa liikmemaks varieerub 50-100 kroonini aastas! Arvestades asjaolu, et sedagi ei maksta korralikult (nii nad ütlesid), ei hakka ma isegi mitte küsima, milleks selline sümboolne tasu.
1 kommentaar
Päris huvitav postitus :) Ise ma olen olnud pisut seotud Kodukant Harjumaaga. Kunagi käisin külavanemate suvekoolis Võrumaal, see oli nn suure KOdukandi üritus, väga vahva. Seal sain tuttavaks KK Harju inimestega, kes silmade särades rääkisid KK Harju organisatsioonist ja plaanidest ja kutsusid kampa. Endal oli mul tol perioodil ka pauerit küll selliste asjadega tegelemiseks. Tehti miski külavanemate nõukoda vms, kus oli u tosin külavanemat Harju eri piirkondadest, mille mõte oli siis see, et anda KK Harjule nõu, mida teha võiks. Tol hetkel tundusid kõik plaanid vajalikud – nt erilaadsed koolitused külavanematele (olin ise väga algaja, oma koduvallas meil külavanemaid ühendavaid organisatsioone ei ole, mistõttu olin väga üksinda oma küsimustega). Tundus mõistlik. Nüüd tagantjärgi vaadates – nn nõukoda käis koos ühe või kaks korda, siis vajus see ära. Enamik koolitusi oli millegipärast teemal: külavanema statuut, milline see peaks olema või mitte olema. OK, raamatupidamise koolitusi oli ka. Aga mitte eriti sisulistel teemadel – alates konfliktide lahendamise oskusest kuni ürituste korraldamise teemaden vms, no mis seda sisulist tööd puudutaks. Talvel käisin veel üritusel, kus püüti koostada KK Harju strateegiat ja seal käis läbi, et kui KK Harju miskeid projektirahasid peale ei saa, on ta surnud. Mingites maakondades pidi maavalitsus maksma piirkondlikule kodukandile ka tegevustoetust, aga mitte meil. No jah, ja kui lugeda Sinu lause: “Sellised näited pole harvad, kus külamajade ainus funktsioon näib olevat teiste MTÜde ja seltsingute võõrustamine, oma kogukonna roll külamaja ekspluateerimises on kaduvväike.” meenutas mulle aga seda, mida ütles meie kandis keegi meie seltsingute päeval (vabandan ette väljendi krõbeduse pärast) – see, mis toimub, on ringonaneerimine.