Möödunud nädalavahetusel veeti Nahkanuial kive. Neid kive, mis olid aastate jooksul kogunenud hunnikusse krundi põhjapiiril, tõstetud vana küüni vundamendile või korjatud omal ajal põllult. Kaks kärutäit korjasime äia ja Matiga ka Vardja teelt, kus meid hiljuti külastanud höövel need teest välja lükkas ning endast maha jättis. Pühapäeva õhtuks olin sellest ja veel teistest vähematest toimetustest nii läbi, et millestki kirjutamine ei tulnud kõne allagi.
Kivivedu toimus ATV-ga. Laenutasin selle naabrimehelt sihtotstarbeliselt ning tunnistan tagantjärele, et masin sobib selliseks ülesandeks ideaalselt. Väike, hästi manööverdatav ning samas võimas sõiduk viis kõik kivid vastu vaidlemata neile määratud uude kohta põlluservas kuhu võtsin eesmärgiks neist midagi kiviaialaadset laduda.
Tegelikult jäi kive laiali veelgi. Nagu töö käigus selgus, ei tasu eriti torkida vanu kivihunnikuid, mis on oma asukohas olnud aastaid ja ehk isegi aastakümneid. Sellisel juhul katab alumisi kive korralik huumusekiht ja on tunne, et neid võibki jääda välja kaevama. Mulla seest neid muudkui tuleb ja tuleb.
Et tegemist oli väga üksluide ja kohati lausa vastumeelse tööga, ma pikemalt sellest ei kirjuta. Kui siis niipalju, et nüüd puhkab silm ka köögiaknast välja vaadates. Sinna kus kunagi laiutas kole kivihunnik, saab Maarja käe all olema lillepeenar või midagi taolist (ma ei saanud päris täpselt aru mis).
Ja nagu ikka, tuli ATV seljas magus uni peale pere pesamunale.
