Mõtlesin tänavusel Jaanipäeval grillida poeliha asemel kas midagi kohalikku või siis vähemasti kodus kasvatatut. Alustuseks sain kaubale tuttavaga, kelle kaudu “broneerisin” endale pool mahesiga kusagil meist lõuna pool Eestis. Vähem polnud võimalik ja rohkem vajalik. Sain aru, et siga läheb manalateed Jaanipäevaks ning jäin ootama telefonikõnet. Kuna telefonikõnet ei tulnud, vaatasin vahepeal ringi alternatiivi järele.
Hea alternatiiv on meil siinsamas Koeru kihelkonnas olemas. Tudrelt saab osta lambaliha ja kuna ma Agu tunnen, helistasin talle. Seekord oli mulle oluline, et liha oleks ka kondi küljest lahti lõigatud. Võib olla polegi see töö nii keeruline aga mingeid teadmisi lamba anatoomiast ja oskusi see siiski ju eeldab. Lihtsalt noaga “peale lennata” ei tundunud ratsionaalne. Tegelikult oleksin ma ostnud juba valmislõigatud ja ideaalis ka marinaadi torgatud valmistoodet a’la lambasashlõkk turde (või agu) moodi aga mida pole, seda pole. Viimast on ehk liiast loota aga tükkideks lõikamist kindlasti mitte. Kaubale me vaatamata mõlemapoolsete püüdlustele siiski ei saanud. Lamba oleks saanud aga mitte soovitud kujul.
Paar päeva enne Jaanipäeva võtsin ühendust mulle siga pakkunud tüübiga. Ta ütles, et minu osa on juba teistele tahtjatele maha müüdud! No tore lugu. Oli pakkuda ka alternatiivkoht vähemalt sama hea lihaga aga tunnistan, et olin kergelt pettunud. Esiteks oleksin ma liha kätte saanud Jaanipäeval ehk võimaluseta see marinaadi teha ja teiseks, olin kliendina solvunud, et minu pikalt ettetellitud toode teistele maha müüdi.
Mida need kaks kogemust laias laastus tähendavad või võivad tähendada? Kas seda, et kohaliku lambaliha vastu puudub sellises ulatuses nõudlus, mis teeks tasuvaks lamba tapmise, tükeldamise, kuubikuteks lõikamise ja miks mitte ka marineerimise? Minu ostusoov võib antud kontekstis olla pigem erand kui reegel, sest ma ei usu, et ükski kaupmees keelduks pakkumast teenust või toodet mille järele on pidev nõudlus. Samas mahetingimustel kasvatatud koduse sealiha järele tundub olevat sedavõrd suur vajadus, et kehtib reegel, kes ees see mees. Varasemad kokkulepped ei lähe arvesse. Mis iseenesest on ju positiivne! Vähemalt kellelegi.
Minu grillile läheb täna poeliha. Loodetavasti eestimaine, sest vähemalt tootjad on seda. Ja mis on poeliha puhul hea, kaupluses on see pea alati olemas, tükeldatud ja saadaval erinevas marinaadis. :)
Ilusat Jaanipäeva kõigile! Ärge endale söömisega liiga tehke!
4 kommentaari
No eriline siidikäpp, kas juba suus ärajäratud ja maomahladega lahjandatud liha ei tahtnud evida? Teinekord proovi suurema lihatüki korral teravat kirvest, kusjuures lihuniku töö võib koheselt meeldima hakata, peale selle saad just niisugu tükid, nagu soovid.
Ja misasi see kodune mahesiga on? Siga, kes on söönud vaid taimetoitlastest peremeeste toidujäätmeid?
Head jaani ka Nahkanuia rahvale!
Olen jah “siidikäpp” nagu kõik need kümned tuhanded inimesed, kes mugavusest või muul põhjusel kauplustest valmislõigatud ja marineeritud liha ostavad. :)
Tõsisemalt rääkides ei olnud minu kirjutis etteheide ei Agule ega ka seakasvatajatele vaid viide mingile kummalisele olukorrale Eesti maapiirkondades, kus nõudlus ja pakkumine on tasakaalust väljas. Seda jätkuva töötuse ja põllumajanduse taandarenemise olukorras.
Juhan (J) – Sinu kommentaar meeldib kõigile väga! Jätka samas vaimus. :)