“Sa kõrge Jumal juhi mind ka õigel teel”. Need sõnad olid kirjutatud Koeru kiriku tornikella puidust kandekonstruktsioonile juba aastal 1926, mis laskis aimata, et mina ja Arvo ei olnud eile ajaloo esimesed kirikutorni külastajad. Tegelikult oli see minu initsiatiivil ja Allan Praatsi loal toimunud käik Koeru kiriku torni inspireeritud paljuski kõigist neist kaunitest vaadetest, mida sealt on objektiivi püüdnud mitmed proffessionaalsed fotograafid ammu enne mind. Ja seda juba ajal ning ka enne seda kui sinna ilmus eelmainitud tekst.
Meil ei õnnestunud häid kaadreid saada ja parimal juhul võib meie saavutusi pidada olukorra jäädvustamiseks. Et me asjaarmastajad olime, see oli meile endalegi selge ning küllap võib suurema osa meie fotode kunstilisest ja tehnilisest kvaliteedist (või puudumisest) panna just selle asjaolu arvele. Samas on Koeru aastatega nii roheliseks muutunud, et pisut veel ja ülevalt vaadates tundub nagu oleksime tagasi ajas kus ühe legendi järgi otsustati keset metsa kirik püsti lüüa. Et ongi kirik keset metsa. :)
Saatuse irooniana paistab tornist hästi kätte omal ajal kõiki pahesid endasse kätkenud Koeru kõrts, praegune Konsum, mis paneb arvama nagu oleks see ehitatud tema praegusesse asukohta ainult seetõttu, et sellel patupesal oleks kergem silma peal hoida. Vaadet kõrtsiesisele platsile ei piira ka tänapäeval ükski puu. Seevastu on tornist vaatajale praegusel aastaajal kadunud Janune Kägu, endine apteek Väinjärve teel ja ka Aruküla mõis. Viimane on alati olnud puude poolt varjatud aga kui poleks koolimaja, oleks mõisa parki praktiliselt võimatu ülejäänud rohelusest eristada.
Huvitav oli sellegipoolest, sest palju silmade kõrgusest nähtud kohad omandavad kiriku tornist vaadates hoopis teise ilme. Näiteks teed või nende jupid, mis puude vahelt silma paistavad – Väinjärve tee Sandofi küla piires ja Kappu viiv tee. Ka torni minek ise oli põnev, vahest isegi liigagi, sest on selge, et tornikella juurde viivad trepid ei ole valmistatud massiturismi silmas pidades ning eeldavad rahulikku ja läbimõeldud liigutusi.
Aitäh veelkord Allanile loa eest Koerut kirikutornist pildistada ja ka sõber Sven Ennole, kes usaldas minu kätte oma Nikon D700 kaamera koos asjaliku objektiiviga. Nendeta oleks see kogemus jäänud olemata, fotod tegemata ja postitus kirjutamata! Ilusat suve jätku kõigile koerukatele!