Pärast väga pikka järelemõtlemist alustasin eile Nipi Kõrsi aia lääneküljel oleva kreegivõsa mahavõtmisega. Oleme seda juppi alles hoidnud peamiselt seepärast, et oleks kaitse Seljamäe talu poolt lagedalt meie suunas tormavate tuulte eest. Kuid sel kevadel istutasime kreegivõsa ette sirelid ja need peaksid pikemas perspektiivis kreekide kaitsva ülesande üle võtma. Lisaks olid ogalised kreegid väga ebamugavad taluda nende alt murutraktoriga läbisõites – kriimustasid ja torkisid.
Koos kreegivõsaga kaob ka viimane jupp Nipi talu ajalugu rõhutavat lihtsat lattaeda. Ma olen seda sügava kahjutundega jupikaupa aastaid tulle tassinud ja ega see viimane osagi kaua poleks seisnud. Selle ühes tükis püsimine tuli niigi panna pika raudlati arvele, mis omal ajal oli aialippide vahelt “läbi põimitud”. Igatahes võttis Mati aia lõhkumise enda peale ja tegi seda talle mitteomase järjepidevusega. :)
Täna, see on reedel, jätkan eile alustatud tööd. Võib juhtuda, et jõuan isegi lõppu välja. Praegu avanev vaade lagedale polegi nii hirmutav kui alguses tundus. Javalgust on rohkem.
1 kommentaar
Miks sa viljapuud maha võtad, või ei ole kreegid maitsvad?