Tormikahjud Nahkanuial

Eilse äikesetormi kahjud Nahkanuial jäid minimaalseks ning piirdusid mõne pisema murdnud oksaga. Aias oli tuul lennutanud kaht kerget puukasti, lappinud kokku plastmassist aiatooli, lennutanud põõsasse kastruli kaane ja tõstnud eterniiditükid müürijupilt, kuhu need kaitseks olid asetatud.

Tormi algades olime meie Matiga külas Vello Kallandil Metsla külas. Kui taevas seal tormiseks tõmbus helistasin koju Maarjale ja sellest, mis tüdruku kisast üle minuni jõudis sain aru, et me peame hakkama tagasi minema veel enne kui olime ennast jõudnud sisse seada. Kiiruga jõudsin kaasa krabada Metslasse mineku põhjuse, Vello hiljuti ilmunud raamatu Metsla külast.

Esimese tormi murtud puu otsa oleksime sõitnud juba sealsamas Metslas. Õnneks pääsesime põllu pealt ringi ja pikalipuhutud prügikast jäi viimaseks tormikahjustuseks, mida sealkandis nägin. Aga see oli alles sissejuhatus.

Sõit koju läbi tormise Koeru valla oli tõeline vaatemäng. Vihma kallas ojadena, taevas oli välkudest valge ja tugev tuul surus puud-põõsad maadligi. Kus need vastu ei pidanud, seal oli õnnetus käes. Kohati sarnaneski meie kodutee rohkem slaalomiga, sest murdunud puid ja oksi olid kõik kohad täis. Päris kraavi ei pidanud siiski kusagil sõitma, pääsesime takistustest ohutult mööda.

Matile oli see igatahes täiesti uudne kogemus, sest esimese osa teest hoidis ta käsi silme ees ja kartis hirmsasti. Pärastpoole poiss rahunes, julges enda ümber vaadata ning oleks päris õhtul olnud nõus minuga isegi väikesele ringsõidule minema tormikahjustusi vaatama. Seda me siiski ei teinud, sest üle oli vajavaadata ka Vardja tee. Sealt leidsime mõned üle tee paistatud lepad-saared ja Nipi kinnistult neli jämedat metsakuiva kuuske, rinnakõrguselt murdunud. Esimesi lähen täna koristama.

Eraldi tänud Maarekile Ervitalt, kes leidis selle möllu sees aega ka meile helistada ja uurida ega me abi ei vaja! Tänud ka Vellole muretsemast! Pole midagi meeldivamat kui sellised kõned.

Mõned fotod Nahkanuia “tormikahjustustest”. :)