Kloontruuper on tagasi Nahknuial! See juhtus eile ja sai alguse sellest, et minu isa viidi mõned päevad tagasi haiglasse ja koer jäi kassiga maha. Nälga ei pidanud nad kannatama, sest leidusid inimesed, kes neile süüa andsid kuid tulevikule mõeldes tundus olevat tark Kloontruuper koju tagasi tuua. Esiteks pole ju teada millal isa tagasi koju pääseb, teiseks kurtis ta mõned nädalad tagasi kuidas tema jõud ei käi koerast üle ning kolmandaks on Truuper ikkagi minu koer ja eks mu süda ikka valutas ka tema äraviimise pärast.
Tänaseks on Kloontruuper ennast taas Nahkanuial sisse seadnud ja tundub, et talle muutus meeldib. Koer muutub närviliseks kui näeb meid ära sõitmas (näiteks ujuma) ja hoiab suurema osa ajast minu ligi. Lastele ta liiga ei tee ja on üldse pereliikmete suhtes üllatavalt heasüdamlik ja salliv. See on hea! Ilmselt pole viimase aasta jooksul keegi temaga nii palju tegelenud kui meie kahe päeva jooksul.
Mati siiski pisut kardab Kloontruuperit kuigi ta ise üritab väita vastupidist. Selge on, et harjumine võtab aega ja poiss püüab tublilt oma hirmudega hakkama saada. Tüdrukuga on raskem, sest tema jaoks on loom ju ikkagi hiiglane. Ka Truuper ise ei tee asja kergemaks ja ei unusta tüdrukust mööda joostes viimast ninaga õrnalt müksamast nii et see maha kukub ja kisa lahti laseb. Ajaliselt on nad ühevanused kuigi koerana vastab Truuperi poolteist aastat pigem Mati kuuele aastale.
Nii palju olen koera äraolekul distsipliinis ja kasvatuses kaotanud, et lahtiselt teda praegu hoida ei saa, ainult ketis. Lahtiselt ja järelevalveta õues olles kipub Truuper hulkuma minema. Isa juures Ridakülas oli tavaline, et koeral tuli Tapal järel käia. Kas see oli tingitud väikestest toiduportsjonitest või muust – ei oska öelda. Fakt on, et kui meie väljas toimetame ei lähe koer majast väga kaugele ja kui lähebki, tuleb kutsumise peale kenasti tagasi. Ma olen selles osas küllaltki järeleandmatu, sest ei soovi maksta kinni naabrimehe kanu või muid pahandusi, mis küla peal kergesti juhtuda võivad. Lisaks pole hulkuvates loomades ega seda tolereerivates peremeestes midagi kiiduväärset.
Truuperi lahtihoidmisel on teisigi miinuseid. Üks neist on mutimullahunnikute lahtikaevamine. See on küllaltki ebameeldiv, sest mullakuhila asemele jääb pärast koera töötlust sügav auk. Kusjuures august väljakraabitud mulda lihtsalt pole. :) Teise miinusena avastasin Truuperil täna kombe oma sööki peita. Maarja antud saiaviilu mattis ta lõpuks kõrge rohu sisse lauda vundamendi taga. Selle koha kasuks otsustas ta pärast seda, kui olin tal kahes kohas aias kaevamise ära keelanud. Ilmselt on kaevamine tal veres, sest oma esimese karistuse sai ta samuti maja juurde aukude kaevamise eest. Peame nüüd kuidagi leidma kompromissi tema instinktide/soovide ja minu soovide vahel.
Plaanis on teha Truuperile aedik maja vastas oleva lauda vundamendi sisse. Panen selle ukseavad kinni ja tõstan vajadusel näiteks traataia abil serva kõrgemaks, et sealt välja hüpata ei saaks, lisaks kuut ja ongi loomal korralik kodu olemas. Kui ärajooksmisest ei kujune harjumust, on tal vabadus meie väljasoleku ajal vabalt ringi liikuda.
Igatahes eile õigustas Truuper oma tagasitulekut täielikult kui peletas haukumisega maja juurest eemale kährikud. Vähemalt nii ma arvan, sest ajaliselt langes haukumine kokku ajaga, mil kährikud Kangelase juurde õunu sööma tulid. Seda kinnitas ka fakt, et fekaalihunnikud aida taga väljal polnud öö jooksul kasvanud.
Katsume siis hakkama saada. Suures plaanis on mul väga hea meel, et Kloontruuper on tagasi aga teisalt on väike hirm temaga hakkamasaamise ees. Tuleb oma tegemisi paremini planeerida ja veel ühe pereliikmega arvestada. Teisalt jälle kulub lisa kõrva- ja silmapaar maakodu juurde alati ära. Pluss tervad ja tugevad hambad.
3 kommentaari
Meie tegime ka oma koerale ilusa kuudi ja kuudi ümber traataia, sest mina olin väga koera kettipanemise vastane (põhjus selles, et ka meie kutsa igal võimalikul juhul kodust plehku panna üritab). Ühel hommikul avastasime oma suureks üllatuseks, et koer jooksis meile ukse avamisel vastu, kuigi tema aia värav oli kinni. Panime koera aeda tagasi ning asusime hiilima, et kuidas ta sealt välja saab ja ei olnudki vaja kaua oodata. Koer asetas oma käpad ilusti võrgu aukudesse ja hops, üle ta oligi. Ei jäänudki muud üle, kui koer ketti panna.
minu koeral olid kutsikad, kes u kahe kuu vanusena närisid sellele rohelisele traataiale, mida tänapäeval poes müüakse, oma piimahammastega augud sisse. koer võib ple traataia ronida nagu orav, mööda silmuseid, või kaevata augu aia alla. meie koeri hoiab aias raadiopiirdesüsteem. kui tal on aga ärakäimise mood, siis on ikka kõvasti tegemist.
aa, meil eelmine koer, saksa lambakoera kõrgune segavereline õppis ka ketti puruks tõmbama. rammis ja rammis teatud metoodikaga ja sai puruks. ükskõik kui võimsa või popi keti me omastarust ostsime.
nad hirmutavad teid ju siin täitsa ära. ma olen seda usku, et sa pead lihtsalt talle reeglid selgeks tegema ja veidi aja pärast saab ta täpselt aru, mis õige on ja vale. et ta kutsumise peale kenasti tagasi tuleb, tähendab, et ta saab aru, et sul on alati õigus. et ta kolama kipub, on lihtsalt vahepealse hulkumise harjumus. ah et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? no ta pole ju veel nii vana :)