Mati oli pisut rohkem kui aasta vanune kui me Nippi Kõrsi talu ostsime. Vaatasime temaga koos täna pilte meie esimestest külastustest siia, Nahkanuiale ja ta tunnistas, et ega ta midagi ei mäleta küll. Olekski vist palju oodata!
Algusest saati olime Maarjaga mõlemad rohkem või vähem mures tema heaolu pärast. Et tal oleks kus ja millega mängida. Tõsi küll, kiigeni ja korraliku liivakastini jõudsime alles sel suvel. Seni pidi poiss läbi ajama vana traktorikummi sisse kohandatud mängumaaga või siis turnima kruusa- või killustikuhunniku otsas. Ei saa öelda, et talle see meeldinud poleks aga siiski, vanemate süda valutas.
Nüüd on poiss kohanenud, vähemalt nii tundub see meile. Mängib ja toimetab. Ei karda isegi lambivalgel üksinda vetsu kakale minna. Samas meeldib talle suurem osa päevast toas veeta, seda hoolimata talle ehitatud kiigest ning vanaisa ostetud suurest batuudist. Kutsun teda alati endaga kaasa välja ja mõnikord see isegi õnnestub. Koos oli meil tore olla Kördil, kus sellal kui mina rassisin oksi põletada, mängis tema sambla seest otsitud usside ja putukatega. Aga ka Aabramil, kus ma hiljuti lõket tegin ja kus me kahekesi õhtul pimedas tuld vaatasime. Koos käime ujumas ja rattaga sõitmas. Vahetevahel õnnestub meil koos isegi Liivo või Kalju juurde jalutada aga need käigud talle eriti ei meeldi, siis ronib ta mulle sülle või kukile.
Minu arvates on Mati olnud väga tubli. Iseseisev ja toimekas. Teeb emmega koos pirukaid ja aitab mõnikord issil maad kaevata. Mis siis, et tema püsivuse mõõtmiseks millegi tegemisel nii väike ajaühik puudub. Vähemalt tahtmine on ja kui tuleb jõud, kasvab ka soov käsi külge lüüa. Nagu me Manniga talle räägime, on sellise pisikese mehehakatise nagu tema töö praegu siiski mäng. Muude asjade pärast pole temal tarvis muretseda.
Loodan väga, et see meie maale elama tulek ja pikaks veninud sisetööd Matile mingit maahirmu või ebameeldivust ei sisenda. See võib halvasti mõjuda täiskasvanuilegi, saati siis väikesele kasvavale ja arenevale lapsele. Vastukaaluks on Nahkanuias poisil ruumi joosta ja mängida, selleks peab ainult pisut veel kasvama. Tore on jälgida kuidas tema mängumaa päev päevalt suureneb. Nädal tagasi julges ta isegi üksi Aabramilt koju minna! Ja pimedas istus nagu vana mees üksi lõkke ääres.
Mulle meeldib mõelda, et ühel päeval hakkab Mati ise siin toimetama. Eriti oluline on seda endale meelde tuletada siis kui on raske, võib olla isegi nii raske, et veri ninast väljas. On ikka suur vahe kuidas ja kus oma elu alustada. Ja ehk see siin ei pruugi olla õige koht, ei saa ma jätta mainimata, et minu isa ei jätnud mulle midagi. Mina aga tahan jätta, tahan et Matil oleks midagi ja kedagi, kellele toetudes oma elu alustada. Alaku see kasvõi siit Nahkanuialt, oma talust.
No vot siis. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt mõne sõnaga sisse juhatada oma pojale pühendatud pildiseeria, pildiseeria temast endast1. Sest osalt tänu tema olemasolule ja pisut tänu tema väikestele käekestele oleme oma töödega täna niikaugel, et saame siin olla ja elada. Selline on meie väike poja, Miko Mattis Mänd, viimaseid kuid Nahkanuia noorim elanik!
Võib vaadata ka üht lühemat videolõiku, mis mul on õnnestunud filmida eelmisel, so. 2007 aasta sügisel, kus Mati puhastab kastaneid.
2 kommentaari
Panen Mati albumisse jooksvalt pilte juurde. Aeg ajalt võib seal seepärast vaatamas käia! Praegugi lisasin näiteks 4 pilti, mis on viimastel päevadel tehtud.
See on üks ilus sissekanne Sinu ajaveebis. Õnnelikud on need, kes isaks saavad ja oskavad ka isadeks jääda. Juhtugu, mis tahes.