Kormoranid

Kormoranid on linnud, keda viimastel aastatel on meedia vahendusel korralikult eksponeeritud kui suure isuga kalasöödikuid. Mõni näeb neid negatiivses valguses, teistele on kormoran lihtsalt üks osa loodusest nagu ka nende kalaisu. Nahkanuial on omad kormoranid, andunud forellikütid, kes Preedi jõel pidevalt oma “täitmatut” isu kalavetel viibimise ning kalapüügi vastu käivad rahuldamas. Tegelikult pole see hüüdnimi minu pandud vaid nii kutsub kaasharrastajaid üks “kormoranidest” ise. Et kalameestest on saanud Nahkanuia igapäevaelu lahutamatu osa, mõtlesin ma selle postituse pühendada neile ja lõppevale forellipüügihooajale.

Kormoraniga 1 suhtleme juba teist hooaega. Pole harvad juhtumid, kus mu telefon heliseb ja tuttav, pisut “erri” põristav hääl uurib liigikaaslaste kohta. Suhtleme. Annan ülevaate viimasel päeval Nahkanuia parklas seisnud autodest, jõe ääres käinutest ja saagist. Viimast muidugi juhul kui see on jutuks tulnud või olnud. Siis otsustab Kormoran 1 oma tuleku, tulekuaja ja on reeglina siis ka kohal.

Kormoran 1 on alati olnud selle poolt, et ühe kalaretkega kaasneb (ei pea aga võib) mõnus jalutuskäik. Ja tuleb tunnistada, et kala püüda ta oskab, sest augustis oli ta üks väheseid, kes oma retkedelt saagiga naases. Kormoran 1 pole ka kade mees. Hiljuti leidsin hommikul oma ukse tagant värskelt purki soolatud forellifilee. Usun, et see oli märk temapoolsest lugupidamisest ja tänust.

Kormoran 2 saabub parves, kas ühe või kahe kaaslasega. Kuidagi jaotavad nad ennast siinsete forellijõgede vahel ära ja korjavad siis hiljem jälle peale. Kormoran 2 ise võtab tihtipeale Preedi jõe alamjooksu. Näen teda siis kui ta väsinuna ja läbimärjana maja juures mööda parklasse jalutab. Teinekord kui tal on aega, istume maha ja räägime juttu. Või üritame rääkida, sest üks meist räägib emakeelena eesti ja teine vene keelt. Uurin kalalkäigu kohta, teinekord võtavad jututeemad ka teistsuguseid pöördeid. Siis räägime perest, tööst ja elust üldse. Kormoran 2 on väga tore mees.

Kormoran 2-te kohtasin ka kord Vardja tee ehituse ajal. Ta tundis siirast muret liikluse võimaliku kasvu pärast ja oli seda meelt, et teed autoliiklusele avades kaob üks siiani suhteliselt privaatset püügirõõmu pakkunud koht. Vahest, kui Kormoran 2 on saanud suurema saagi, jagab ta seda minuga. Temalt on pärit ka tuttuus spinningurull, mis tal kodus kasutuna seisis ja mille ta otsustas mulle tuua, kui kuulis, et minu oma ei toimi. Panin selle küll ridvale peale aga jõe äärde pole veel jõudnud.

Kormoran 3 saabub väga vara ja lahkub hilja. Seepärast ei ole meil suhted nii soojad kui kahe eelneva kormoraniga aga me tunneme teineteist ning kui trehvame – siis vestleme. Tegemist on meeldiva kuid samas kategoorilise proffesionaaliga. Just temalt on pärit seisukoht, et kui Vardja teega üldse midagi teha, siis ainult üles kaevata.

Kormoran 4 ja 5 saabuvad Nahkanuiale eraldi autodega aga püügimeeskonna mõttes siiski koos. Nende tandem ei ole väga vana aga muhedad vanad on mõlemad. Mäletan kuidas nad suve alguses pisut murelikult uurisid mida tee ehitus endaga kaasa toob. Nagu paljud teised, kartsid ka nemad, et tee avamine üldiseks ja piiranguteta kasutamiseks võib endaga kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi. Nad tulevad ikka ja jälle ning kui arvata välja asjaolu, et just Kormorani 4 üritas Truuper säärest naksata, on meie suhted ainult head. Kui ma eile temaga linnas juhuslikult kohtusime, jätkus juttu pikemalt.

Kormoran 6 landikarp äratas minus aukartust. Kümned landid, mis said minu silme all veel värsket täiendust. Kuigi Kormoran 6 ei käi siin just sagedasti, trehvame suve jooksul kaks või kolm korda. Viimati naases ta kalaretkelt küll saagita aga selles võis vabalt “süüdi” olla ka vale kalapüügiilm.

Kormoran 7 avastas Preedi kalaveed alles hiljuti, tegelikult pärast oletatava elektripüügi kohta käivat postitust siin ajaveebis. Nagu kõik ülejäänud, pole ka Kormoran 7 kohalik vaid sõidab siia kaugelt ning on harjunud kalastades maha käima pikki vahemaid. Tegelikult siiski sõitma, sest eriti pikkade vahemaade tarbeks ripub ta auto taga raamil ratas. Teooria on tal paigas ja juttu jagub meil pikemalt. Olles ise maaeluga kursis, saame suhelda ka muudel teemadel kui kalastamine. Preedile katsetama ajas Kormoran 7 Eesti forellijõgede “ülerahvastatus”.

Kormoran 8 on omamoodi. Teda seob Preedi ja Nahkanuiaga palju emotsionaalseid sidemeid. Ta jälgib pingsalt nii olukorda Nahkanuial kui Preedi jõel ning reageerib võimalikele ohtudele pea alati ühtmoodi, etteruttavalt ja valulikult. Ta lubab suve jooksul korduvalt ise kohale tulla aga millegipärast tema lubadused ei täitu. Mis muidugi ei takista tal suvalisel päeval teatamast, et ‘käisin näe Oostrikul aga sinu juurde ei jõudnud’.

Enam-vähem selline see loetelu 2010 aasta Preedi püsikoloonia kormoranidest ongi. Pikk või lühike aga koos pealtnäha suvaliste läbirändajatega on Nahkanuia parkla pea igal nädalavahetusel vähemalt ühe masinaga hõivatud. Kas see loetelu kasvab, näitab aeg. Arvestades kormoranide kalaisu võiks ju eeldada, et neid tekib juurde, samas kaalub mugava ligipääsu puudumine jõele Preedi kalarikkuse ja privaatsuse minu hinnangul siiski üles. Keskmine inimkormoran on ju erinevalt keskmisest päriskormoranist laisk!

Minule Nahkanuiat külastav kormoraniparv sobib ja ma tänan neid praeguseks juba möödunud suve meeldivate vestluste ning mõistva suhtumise eest! Kes teab, võib olla liitun ma järgmisel aastal ka ise selle parvega. Või siiski mitte, sest saan sama emotsiooni kätte ka kormoranide lugusid kuulates. Ilusaid kalaretki kõigile ja kohtumiseni järgmisel hooajal!