Tegin töötegemises väikese pausi, et pead puhata. Millegiga intensiivselt tegelemine toob teinekord kaasa äkilise väsimuse ja täieliku mõttetühjuse. Siis peabki korraks ennast teisele lainele lülitama.
Eile õhtul käisime Mattisega Erivital sportimas. Võtsin ta endaga kaasa kui läksin meestega seltsimajja pinksi mängima. Mulle hakkas selline ajaviitmise moodus täitsa meeldima, sest mida sa ikka pikkadel pimedatel õhtutel kodus istud. Lisaks ka suhtlemismoment ja kunagi tõenäoliselt ka enesteostusvõimalus, kui kaotustele hakkavad järgnema ka võidud.
Planeeritud tunni asemel, mis me Maarjale lubasime, olime ära pea kolm tundi ja jõudsime koju pisut enne üheksat. Kartus, et Matil hakkab seltsimaja suures saalis igav, ei pidanud (vähemalt seekord) paika. Poisil oli tegevust küllaga. Lisaks redelitel turnimisele leiutasime enda jaoks uue koroona mängimise viisi, kus koroonanupud olid kloonsõdurid, mis tuli ükshaaval või läbi teiste käega laua ühest servast teise serva pesasse libistada. Siis ajasin ma teda taga ja siis harjutasime pinksireketitega pallile pihta saamist. Vahepeal jõi poiss ära Janeki Coca-Cola ja laastas magusate saiade kotti. Lõpuks leidsime aknalaualt joonistusploki, kuhu koheselt ilmus mingi Tähtede Sõja stseen. Kahjuks ei saanud ma kogu pilti skanneerida, sest osa joonistusest läks “kogemata” bloki kaanele. NB! Tangi moodi asi pildil on minu käkerdis!
Nagu mainitud, mina eriti võidukas polnud. Pääsesin löögile alles siis kui teised mängijad olid rasketest mõõduvõtmistest üksteisega väsinud ning võitsin kahe punktiga mängu Janeki vastu. Sellest mulle piisas, ma ei hakanud oma õnne narrima ja tulime poisiga koju.
Matiga koos käisime esmaspäeva õhtul ka Merja külas, Valdeku juures. Mati tahtis tulla vaatama vanade hundikoera Santut (eelmine kord kirjutasin mingi teise nime), minul oli asja seoses ELSS viimase üldkoosolekuga. Pean vormistama mõned paberid ja need posti panema. Mati käiguga rahule ei jäänud, sest koer oli tema jaoks liiga suur ja jõuline. Ei tea, mis seda põrgulist seekord häiris aga lõugas ta terve selle aja, mis me koos toas olime. Mati hakkas suurest hirmust lausa nutma, sest koer kriimustas teda mulle sülle hüpates tagumikust. Kui lõpuks minema saime, hingasin ka mina kergemalt.
Õhtul tahan üles riputada katkendi Endli mälestustest metsavendade rünnaku kohta Nippi Kõrsi talu katusel asunud vene õhuvaatluspunkti kohta. Olen sellest küll kirjutanud aga kuna allikaid palju pole ja Endel räägib lahedalt, ei tohiks see liialdusena mõjuda.
Nüüd aga tagasi tööle!