Endla Looduskaitseala Sõprade Selts kogunes täna Merja linnamäele, et tähistada hingedepäeva. Kasutasime ka oma perega juhust, et selles paljuräägitud ja kiidetud kohas ära käia. Ilm soosis igasugust väljasviibimist ja koht oli tõeliselt ilus. Kergelt metsastuv, Eesti ja kohaliku maastiku mõistes suur mägi! Ideaalne koht ühe päikesepaistelise päeva veetmiseks, olgu siis suvel, talvel, kevadel või sügisel. Kohale jõudsime väikese hilinemisega, jäädes nii ilma suuremast osast Valdeku loengust linnamäe ja sellega seonduva ajaloo kohta. Samas on mul ette näidata mõned pildid!
Tee Merjale on suuremas osas täidetud ja ka sõiduautoga läbitav. Meie jätsime oma masina Valdeku värava taha ja kõndisime mäeni jäänud kilomeetri jalgsi. Viimane osa teest, see mis täidetud osalt heinamaale pöörab, oli seekord lindiga suletud ja algusosas põhjatu nagu nad kõik sel sügisel. Kuulsin, et parematel aegadel sõidetakse autoga koguni mäele välja. See on küll midagi, mida riik või vald – ma ei teagi kumb selle eest vastutab – võiks karmimalt jälgida ja reguleerida. Miks on vaja muinsuskaitse all olevale mäele autoga sõita? Miks on vaja looduse keskele autoga sõita? Inimeste mugavusel pole piire ja kuna alati jääb väheks, võib heade asjade nimel leppida ajutise ebapopulaarsusega.