Paar päeva tagasi refereeritud raamatus “Eesti kodumaa”, mille on koostanud M.Kampmann, leidub ka teine põnev lõiguke, mis heidab põgusa pilgu Järwamaa aga eelkõige Põltsamaa jõe omaaegsele väljanägemisele (lk. 111-112). Kirjeldatakse siinsetele jõgedele omaseid jõeluhtasid, mis varustasid heinaga väga suurt osa ümberkaudsete külade taludest. Näiteks Vardja juures jõeluhtadel käidi heina tegemas isegi nii kaugelt kui Ammutalt Abernihi veskist! Neid, kelle pere heinamaad paiknesid veel nõukogude ajal kas Jõekülas või Nahkanuial, võib tänapäevalgi rohkesti kohata.
Kui uurida 1946. aasta Vene topograafilisi sõjaväekaarte võib neist saada väga hea pildi siinse kandi heinamaade ulatusest sõjajärgsel ajal. Vaadake kui palju on alloleval kaardilõigul väikesi musti ruudukesi, küüne, millest mõni kogum on tähistatud ka sõnaga “sarai” (küün vene keeles). Kliki kaardil, et näha suuremalt!
Mitmeid neist küünidest mäletavad kalamehed, kes on Põltsamaa, Oostriku või Preedi jõgede kääre mõõtnud aastakümneid. Need olid mõnusaks peavarjuks öö peale jäädes.
Kirjatükist selgub, et plaanid Põltsamaa kuivendamiseks olid paigas juba EV algusaastail. Eesmärgiks viljaka põllumaa juurdevõitmine. Tegelikkus osutus muidugi hoopis teistsuguseks. Jõgi sai küll süvendatud aga peale kala- ja vähivarude osalise hävitamise sellest muud kasu ei sündinud. Tänaseks on tollased kaunid jõeluhad jäädavalt kadunud ja võssa kasvanud, küünid ja sillad lagunenud. Niipalju siis sellest.
Teksti sisse lisasin kaks fotot vanadpildid.net keskkonnast. Esimesel neist on tõenäoliselt just Jõeküla kanti heine tegema tulnud seltskond Tudre külast ja teisel fotol hanguvad heina küüni samuti Jõeküla kandis Udeva noored.
Järwa luhad on kõik Järwamaa serwadel jõgede ligidal. Nii ulatawad nad pika wöödina mööda Põltsamaa jõge Sakalast Wiruni, paiguti paarikümne wersta laiuselt, kohati suurte rabasoodega waheldades. Teine heinamaade koht on Paide ümbruses, seal kus Pärnu jõgi mitmeharulislt oma alguse saab ja kolmas Järwa-Harju piiril, kust kalarikas Jägala jõgi oma weed kokku kogub.
Kõik need heinamaad on täiesti teineteise sarnased madalad laiad luhad, kus kõige wiletsam soorohi – jõhwisegane luht – kaswab, mis loomadele söögiks andes ainult põhu aset täita wõib.
Neid laialisi luhte ja sookohte on aga wäga raske, sagedasti päris wõimata harida, sest et wee langemist ei ole, mis põhjawett ära lasta ei saa. Alles kauges tulewikus, kui jõgede põhju puhastatakse ja nõnda jõewee pind alla lastakse, wõiwad neist luhtadest pikalise wisa töö järele niisugune lopsakas wiljamaa saada, millele meil praegu wõrdlus puudub, sest heinamaade huumusmulla kord ulatub paiguti seitsme jalani.
Põltsamaa Jõepinna allalaskmiseks on juba mitme aasta eest eeltööd hakatud tegema, plaan tehtud ja eelarwegi walmis, puudub aga weel nende wahel, kes sellest tööst otsekohe kasu saaksid, kindlam leping, mille tegemine ehk lähemas tulewikus teoks wõib saada, iseäranis siis, kui riik omalt poolt ettewõttele ainelist toetust peaks lubama, nagu seda wõõrad maad suurel hulgal teewad.
Samal teemal veel:
Koeru Kaja: “Kui pager tuli …”