Metsmaasikamoos, murakamoos või mesi. Uskuge või mitte aga ükski neist pole minu pereliikmete toidulaual teretulnud! Kaugel sellest. Lahtine purk metsmaasikamoosi võib meil rahumeeles külmakapis seista, ilma et moosi tase selles karvavõrdki muutuks. Isale rõõmuks!
Moosi sööma ja armastama õppisin omakorda oma isa kõrvalt. Tavaliselt oli ikka tema see, kes moosipurk, saiapäts ja piimapakk kotis koju tuli. Mäletan kuidas me kahekesi korraga terve purgi poolvedelat (tol ajal oli poodides müügil ainult sellist) maasikamoosi sisse keerasime. Me ei pannud seda mitte saiale vaid kastsime saia sinna sisse. Võib olla sellest ajast ongi pärit minu komme katta saia niiöelda "ampsukaupa" ehk siis pannes võimsa lusikatäie kattematerjali ainult sellele osale, mille kohe ära suhu pistan. Paljudele pealtnägijatele on selline moosi-mee manustamise komme ostunud juba vaatamisel vastumeelseks, rääkimata järgitegemisest. Teine asi, mida ma oma isa pealt õppisin, oli muinasjuttude lugemine ja armastama õppimine. Sellest aga mõni teine kord.
Hiljuti leidis õde meie isa elukoha keldris revisioni tehes sealt purgitäie või kaks metsmaasikamoosi. Kui ta meid õhtul enda juures pannkooke sööma kutsus, arvasin moosi pärast tekkivat tugeva konkurentsi. Meenusid need vähesed korrad lapsepõlvest, kus ma seda oma lemmikmoosi süüa olin saanud, ja kui seda vaat et apteegikaaluga jagati. Aga selgus hoopis, et sarnaselt minu omadega seal majas metsmaasikamoosi delikatessiks ei peeta. Lõppeks toodi kauss järgijäänud moosiga meile siia Nahkanuiale külakostiks ja ma sain selle praktiliselt üksi saia ja piimaga ära süüa.
Viimast tegin ka äsja, sest nagu selgus, leidus suletud mestmaasikapurke selles salapärases keldris veelgi. Kujutage vaid ette! Terve purk üht minu lemmikmoosi ja mina ainuisikuliselt vastamisi! Olid ajad kus ma tõsimeeli uskusin, et pole võimalik, et mul kunagi … kunagi õnnestub ÜKSI terve purgitäis metsmaasikamoosi ära süüa.
Teisteks minu vaieldamatuteks lemmikuteks on murakamoos ja mesi. Esimest olen viimastel aastatel aeg-ajalt ostnud poest, teisega on lugu lihtsam. Korralik kodumaine mesi on üsna kergesti kättesaadav. Seda poest, turult või otse tootjalt. Imelik mõelda, et kunagi ammu, oi see oli väga ammu, käis murakal isegi meie pere ja ma sain süüa ema tehtud murakamoosi. Vot siis olin ma õnnelik! :)
Aga mine tea mida see spiraale tegev eluring endaga võib kaasa tuua. Mesi on, metsmaasikamoosi sain kah üle aastakümnete. Äkki söön järgmisel aastal samal ajal juba omatehtud murakamoosi?
1 kommentaar
lahe kui kellelgi on täpselt samad lemmikud :) meil oli täpselt samasugune jagelemine iga metsmaasikamoosi ja murakamoosi lusikatäie pärast. purgid olid alati liiga väikesed ja lusikaid liiga palju.